Kas parteide „pauguga tulemine“ aitab Eestit?

Ants Metsla,      28. juuni 2006


Arenenud riikide madal iive, mis on tingitud peamiselt inimeste mugavusest ja turvatunde puudumisest, nuhtleb ka Eestit. Aga ainult osaliselt, sest Eesti pole arenenud riik.
Kummastav oli jälgida rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo hiljutist poeetilist etlust, milles minister ennustas meile peatset iibetõusu ainuüksi temale teada olevail põhjusil; olid siis need looduslike protsesside tsüklilisus, maagia või astroloogilised ended. Reaalsus on see, et meie valitsuste poolt programmeeritud(-mata) rahvastiku väljasuretamine jätkub.
Praegune laste juurdekasv (13–14 tuhat aastas) oleks veelgi väiksem, kui lapsevanemakandidaadid taipaksid, kuivõrd ebavõrdsesse olukorda on riik nad riigikodaniku kasvatamisel-õpetamisel pannud. Aga õnneks-õnnetuseks tulevad lapsed sageli ootamatult.

Hoolimatuse talumisel on piirid

Lapse kasvatamine oli nõukogude ajal võrratult lihtsam. Võin seda kinnitada kolme lapse isana. Haridusvõimalused olid lausa valla, üldharidusteadmised praegustest pigem paremad (kui jätta välja nüüdne võõrkeeleoskus ja arvutimaailm). Ja muidugi ei läinud kõrgharitud lapsed toona välismaale leiba teenima.
Millised on uue ilmakodaniku üleelamised ning lapsevanemate vintsutused meil siin ja praegu? Suur hulk kulutusi titevarustuse peale, mure töökoha pärast, karjuvalt ebaõiglane vanemapalk ja väiksed lapsetoetused, mure saada lasteaiakoht, üha suuremad kooliskäimiskulud, sisuliselt riigipoolse toetuseta kõrghariduse omandamine ja lõpuks – kui noorel jätkub tervist, läheb ta siit Eestist ära, et tööd otsida.
Ja miks peakski ta jääma siia, kus temast ei hoolita, kus kõrgharitugi saab palka, mis on alla keskmist, kus ta ei tunneta ühiskonna sidusust ja enda vajalikkust ega taha korrata oma vanemate viga sünnitada Eesti riigile kodanikke?
Tervishoiu tase on riigi ja ühiskonna hoolivuse lakmuspaber. Näed, loed ja koged, ega vapustugi enam sellest, et meie inimesed surevad tuvastamata vähi ja paljude muude haiguste hilisstaadiumis, arstid suretavad lapsi ja emasid, inimesed saavad hambad suhu vaid muutumissaates. Siis ei ole see meditsiini „osaline suutmatus", nagu arvab arstide kaitsja Peeter Mardna, vaid riigi kuritegu oma rahva vastu. Kes küll ütleks, milleks on meil vaja tembutavat koletist Haigekassat, milleks on vaja haiglaid kui aktsiaseltse ja arste kui ettevõtjaid, kes teenindavad patsiente kasumi nimel?
Võib küll täituda majandusliteraatide salasoov vabaneda „lumpenist", aga kas „saksarahvale" siis teenijarahvast või isegi riiki järele jääb, on iseküsimus.
Tunnistagem lõpuks kibedat tõtt: me ei iseseisvunud iseendi väärtustamiseks – seda me ei oska – , vaid endi hävitamiseks.

Ehk päästekomitee päästaks?

Omavahelise võimuvõitluse asemel võiksid parteid istuda ümarlauda, et luua ühiskondlik päästekomitee. Alustada tuleks euroopaliku maksupoliitika kavandamisest, et selle abil lahendada iibe, tööjõu äravoolu ja meditsiini suutmatuse probleemid. Muidugi on vigade parandus tagantjärele raskem, tänu parematele rahalistele võimalustele aga täiesti võimalik.
Pauguga tulles ja loosungite abil, nagu teeb seda meie uus kaksikpartei, probleeme ei lahenda, pigem süvendame neid. Isamaaliitlased ja nende poolt kositud võiksid meenutada üht tuntud tõde: kogu rahvale ei saa kogu aeg valetada.
Nende poolt lubatud 50.000-kroonine sünnitoetus, mis ju lubaduseks jääbki, on vastutustundetu ja hoopiski suurendab pereriske. Pealegi on see sõjaratsu lootusetult vana kronu: mäletame, kuidas isamaaliitlased selle kord juba „laenasid" kadunud Aino Järvesoolt.
Sama üllatav on kaksikpartei lubaduste teine sammas: panustada haridusele ja tudengitoetustele. On aga hästi meeles, kuidas nende parteide (sh Isamaaliidu) võimuloleku aegu kujunes meie hariduselus kaos: nivelleerus põhi- ja algharidus, kvalitatiivselt toiminud kõrgharidus muutus lohisevalt kvantitatiivseks ja tasuliseks. Kas mitte minister Marko Pomerantsi aegu sisuliselt ei kaotatud eelarveliste tudengite õppetoetus ja kas ei jahmerdanud Toivo Maimetsa jüngrid „21. sajandi koolireformi", õppekavade ja pearahade kallal, mis kõik osutus kulukaks mulliks.

Kuidagi ei usu, et paduparempoolsete erakondade uus tulemine oleks villakam.
On tarvis lõpuks aru saada: politikaanluse aeg on otsas, Eesti vajab tegusat poliitikat.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)