Kodurahu loob Eesti Vabariigi tuleviku

JAANUS KARILAID,      11. juuli 2007


Tallinn on rahvuslikult kõige probleemialtim paik Eestis – siin elab inimesi 125 eri rahvusest. Tallinn on Eesti suurim kodulinn – meie riigi suurim kodu. Seepärast ütleb sõna kodurahu selgesti ära, miks Tallinna linnapea Edgar Savisaar kohe pärast „pronksiööd" kutsus ellu kodurahufoorumi.

Linn on ennegi enesele võtnud ülesandeid, millega riik ei soovi tegelda või ei suuda hakkama saada (nt sundüürnike probleemi lahendused või teede ehitamise ja remontimise rahastus Savisaare eelmisel linnapea-ajal).
Eksrahvastikuminister, reformierakondlane Paul-Eerik Rummo ei tulnud toime oma peamise ametiülesandega – integratsiooniprotsessi tulemusliku korraldamisega. Ilmselt hakkas tal häbi teenimatult vastu võetud palga pärast ja ta laskis ametipostilt ühes hõlptuluga jalga. Kunagi öeldi tema põlvkonna Nõukogude Eesti luuletajate kohta "kanaarilind kaevanduses" – haistab esimesena plahvatusohtlikku kaevandusgaasi ja signaliseerib sellest oma lauluga. Tolle geniaalse omaduse on Paul-Eerik Rummo säilitanud: tegi targu minekut, olles haistnud kasvavat plahvatusohtu, mida kogus tema tegemata töö, ja mis „pronksiööl" kohe lahvataski.

Kes on tõeline riigimees?

Austan oma erakonna juhti Edgar Savisaart tema tõeliselt riigimeheliku mõtteviisi ja tegutsemise eest. Seda avalikumalt, mida enam avalikkuse silmis tema tegusid püütakse teisendada. Nii võimendas Delfi libauudist, mille laskis lendu TV 3, kõneldes kodurahufoorumist 2. juulil: „Küll aga oli üle mitme kuu täna kuulda rahvuslikke väljaütlemisi Keskerakonna juhi Edgar Savisaare enda suust."

Küsimus ei ole mitte rahvuses! Just seda rõhutas Edgar Savisaar. Küsimus ei ole mitte ka rahvustes – küsimus on riigis! Mõnele tuleks see erinevus lahti seletada. Ja võtmemõisteks on siin integratsioon.

Erinevusest ja sallivusest

Mäletatavasti algas integratsiooniprogramm arusaamast, et venelased tuleb integreerida eesti ühiskonda. Esiteks oli see ühepoolse integratsiooni kava ja teiseks peeti silmas just "eesti ühiskonda", mitte "Eesti ühiskonda", s.t. rahvuslikku, mitte riiklikku kehandit.

Lühidalt: kujutleti, et venelased saab ümber kasvatada pooleestlasteks (nii nagu eestlased omal ajal kasvasid kadakasakslasteks).

Siis tuldi mõistusele ja muudeti mõiste sisu: integratsioon olgu kahepoolne protsess, kus mitte venelasi ei lähendata eestlastele, vaid ka eestlasi lähendatakse venelastele.

Meenutagem kampaaniat "Palju toredaid inimesi" või plakatit "Naeratusest algab sõprus", kus mererannal liivalossi taustal embavad teineteist väike Martin ja väike Deniss.

Kuid mõtlemine jäi endiselt rahvuslikule pinnale. Rõhutati erinevust, mida sallida, mitte ei otsitud erinevuse ületamise võimalusi. Ei mõistetud, et erinevus on küll sallivuse eeldus – mida sa muidu ikka sallid kui erinevust –, aga sallivus ei ole erinevuse tingimatu järelm. Erinevuse teadvustusest üksi ei piisa! Tõestust nägimegi „pronksiööl". Seal minuteada ei karjunud mässulised: "Maha Eesti!" Nad karjusid: "Rossija!"

Vajame riiklikku mõtlemist

Nüüd on meil tarvis mõtlema hakata mitte lausrahvuslikult ega Euroopa Liidus isegi mitte enam niivõrd rahvusriiklikult, kui just riiklikult. Integratsiooniülesanne tuleb ümber mõtestada. Seda ei ole taibanud president Toomas Hendrik Ilves (kes võiks hoopis kontrollida, kas Eesti kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa avaldused meie kaitseväe rahvusliku koosseisu kohta on ikka kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega); seda ei taibanud pronks-peaminister Andrus Ansip; seda ei näi taipavat isegi uus rahvastikuminister Urve Palo – kogu oma noviitsliku püüdlikkuse juures. Ainus, kes praegu mõtleb ja tegutseb riigimehelikult, on Tallinna linnapea Edgar Savisaar.

Keskerakonna vajadus ja võimalus

Savisaar on riigimees kõikide nende kiuste, kes tahtsid ta „pronksiööl" nurka mängida, rahvusküsimuse „ära lahendada" Tallinna linnapeast mööda tormates. Nähes, kuidas talle hiljem täiesti alusetult kõrvaltvaatamist ette heideti, meenutab valitsusliidu käitumine tshastushkat:
"Lükkan ämma trepist alla,
annan võmmu kuklasse.
Ise hoolitsevalt pärin:
"Kuhu ruttad, eideke?"

Suures meediapimestuses ei saanud laiem avalikkus sellest propagandistlikust ratsukäigust aru, mis tõigi kaasa meie erakonna populaarsusnäitajate languse, eriti eestlaskonnas. Aga valel on lühikesed jalad. Keskerakond on asunud pealinnas tõestama, et just meie oleme praegu Eestis ainus jõud, kellele integratsiooniülesande reaalne ümbermõtestus on ühtaegu vajalik ja ka jõukohane.

Keskerakond ei ole eestlaste partei ega venelaste partei. (Rein Ruutsoo püstitas omal ajal õigesti küsimuse: mispärast üldse peab arvamusküsitlustes rahvuslikku vahet rõhutama, tuues eraldi välja eestlaste ja venelaste näitajad ning neid vastandades?)

Keskerakond on Eesti Vabariigi erakond.

Kes loeb Savisaare raamatut "Peaminister", võib veenduda, et Eesti Vabariigi taassünnis osalesid nii eestlased kui ka venelased. Nood viimased on mõnest teisest ajalooraamatust välja redigeeritud, aga see olnut ei muuda. Meil on ühine riik, mille hoidmisse ning arendamisse tuleks kaasata iga kodanik, iga elanik, iga tallinlane.

Tallinn on olnud mitme suure algatusega järgimisväärne eeskuju teistele linnadele (pensionäride toetamine linnakassast, alkoholimüügi piirangud, munitsipaalehitus). Võib eeldada, et ka Tallinna linnavalitsuse kokkukutsutud kodurahufoorumidel välja töötatav uus integratsioonikontseptsioon saab üheks kõige võimsamaks Eesti Vabariigi tulevikku kujundavaks ideeks.

Ma olen uhke, et olen täna Keskerakonnas.

[fototekst]
RIIGILAEVUKESE 100 PÄEVA: Jaanus Karilaid kirjutab, et Ansipi juhtimisel on taevas Eesti kohal pilviseks tõmbunud. Riiki ei saa juhtida üksnes egoistlikest huvidest. Kui kõik tegutseksid poliitikas vaid häälte nimel, paneks see ohtu riigi rippumatuse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (50)