Kes peaks maksma Eestile määratud suhkrutrahvi?

Robert Vill,      17. august 2005


Ajast, mil isehakanud Eesti siniverelised korraldasid oma rahvale "kähkuka" ja riigist sai Euroopa Liidu liige, ei ole kuigi palju möödas. Tõeks on osutunud referendumieelsed eurovastaste hoiatused, et ühest liidust teise ei maksa tormata ja targem oleks lähtuda põhimõttest: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Paraku jäi peale eestlaste rehepapi olemus. Unistati saamisest, kuid unustati ära, et läänes tasuta lõunaid ei anta. Ja tasumise tund saabus varem, kui võis arvata.
Suhkru kallinemine pärast ELiga liitumist oli ette teada. Loogiline, et kodanikud ja ärimehed, kellel oli vaba raha ja tahtmist, soetasid endale raskete aegade üleelamiseks varud. Keegi ei rikkunud tol hetkel Eestis kehtivaid seadusi. Pool sajandit nõukogude aega vangistatud ja turuvabadusest ilma jäetud eestlased käitusid nagu vabad kodanikud muiste.
Normaalne inimene ei mõista, mille eest saime karistada ja miks ei tohi turumajandust aktsepteerivas riigis mõnda kaupa tagavaraks osta. Küüslaugu, juustu, piimapulbri ja teised trahvid on tulekul. Varem või hiljem tuleb Eestil hakata täitma uue võõrvõimu kehtestatud direktiive (39) või määratakse meile taas trahv.
Trahvist pääsemiseks soovitab Brüssel hävitada Eestil sügiseks liigne suhkur. Vaid haige mõistusega hullud inimesed võivad nõuda toidu hävitamist riigis, kus pooled inimestest kannatavad puudust. Esialgu tundub, et liitumine ELiga tähendab Eestile kapitalismi lõppu enne selle algust. Aeg näitab, missuguse 21. sajandi -ismiga on seekord tegemist.
Fakt on see, et Eesti eliit on käitunud nagu Dekameroni kloostri nunnad, vaid lühikesele perspektiivile mõeldes. Naudime elu, eks pärast näeb, mis saab. Nüüd tuleb patu eest maksta ja vastutust ei tohi enam hajutada kogu rahvale ja riigile. Kümne miljoni dollari lugu, viljasalve tühjaksvarastamine, kõik muud ärastamised ja sahkerdamised kahvatuvad võrreldes sellega, mis juhtus nüüd.
Lõunanaaber Läti otsustas ELi määratud suhkrutrahvi ära maksta, Eesti trahv on siiski ligi kümme korda suurem ja see paneb mõtlema. Meil on valida, kas võtta ette kohtutee, et tõestada oma süütust, või maksta nagu Läti.
Kohtus käimine oleks arukas ära jätta. Pole mõtet kulutada miljoneid maksumaksja raha mõttetule vaidlusele, sest Eesti on rikkunud ELi kehtivaid reegleid. Niipalju peaks meie valitsejatel oidu olema, et mõista: NL ja EL ei ole üks ühele sarnased liidud. Moskva kogemus, Vana Tallinn ja Tallinna siluetiga kilukarp ei ole Brüsselis konverteeritav valuuta.
Läti teed minnes oleme taas valiku ees, kas olukorda lihtsustada ja lüüa kõiki ühe vitsaga, nagu seda tegi nõukogude kord, või püüda eraldada terad sõkaldest, maksustades süüdlased ja jättes süütud rahule. Seda enam, et süüdlased ei varja ennast põranda all nagu kommunistid esimeses Eesti Vabariigis. Osa neist on koguni otsapidi oma unistustemaal Brüsselis, enamik elab siiski Maarjamaal.
Kes nad on? Enne ELiga liitumise referendumit tuli Eesti Vabariigi kodanikel üle elada totaalne ajuloputus. Kõik ELiga liitumise vastased olid vaat et Eesti reeturid. Parlamendiparteidest suutis vaid Keskerakond jääda demokraatiale truuks ja otsustada liitumise küsimuse erakonna kongressil. Hääletamise tulemusena jäi peale seisukoht, et Eestil oleks mõttekas aeg maha võtta ja mitte kiirustada.
Juba siis oli selge, et idariikide kiire liitumine süvendab ühendusesiseseid pingeid ja ohustab seega ELi ennast. Pärast prantslaste ja hollandlaste vastuseisu ELi uuele põhiseadusele on selge, et Keskerakonna kongressi valik oli õige.
Rahvas on alati süütu. Demokraatliku riigi õiguskord eeldab, et süütuid inimesi ei tohi karistada. Õige ja õiglane on, et meile määratud trahvi maksavad süüdlased, valged ja roosad parteilased ja need, kes lõikavad kasu liitumisest ELiga. Teil, seltsimehed, tuleb raha letti laduda nüüd ja kohe. Ebamäärane poliitiline vastutus ei korva rahvale tekitatud kahju, vaid personifitseeritud, konkreetne karistus taastab kodanike usalduse riigi vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)