Miks rahvas ajakirjandust enam ei usalda

TOOMAS ALATALU,      03. oktoober 2001



Äsjaste presidendivalimiste tähiseks jääb kindlasti ajakirjanike ja poliitikute vaidlus selle üle, kes neist on ausam. Mäletatavasti ilmus presidendikandidaate nagu seeni pärast vihma ja ühel hetkel panid ajakirjanikud karjuma väikeparteide kandidaatide peale: miks te üldse üritate, kas te tõesti ei taipa, et te tekitate asjatut segadust

Tegelikud segadusteloojad olid ajakirjanikud ise, kelledest osa täitis valitsuse tellimust teha kõik üha kinnistuva lõhe ületamiseks võimu ja rahva vahel. Otsides võimalusi muuta poliitikat populaarsemaks ja tuua see n.ö. rahvale lähemale, langetati kusagil otsus kasutada selleks Eesti Vabariigi uue presidendi valimisi. Kahtlemata võinuks seda ülesannet lahendada mitmeti (mullu startinud S. Oviir, T. Kelam ja neli oravat pakkusid vähemalt kolme kampaania mudelit), ent ühel hetkel otsustasid kõik Eesti telekanalid ameerikaliku valimisshow kasuks. Kahtlemata kummaline otsus, sest Eesti Vabariigi presidendil on hoopis teistsugused funktsioonid kui USA presidendil ja rahval ei ole tema valimisega mingit pistmist.

Valimisaktiivsus üha väheneb

Hoiatasin shoutamiste algul kohe, et tegemist on riskantsete ettevõtmistega, sest teadlik avaliku arvamusega manipuleerimine ja eeskätt pettepiltide loomine, nagu oleks reakodanikul võimalik presidendivalimisi mingil moel (kirja teel, helistades jne.) mõjutada, võib lõpptulemusena tuua kaasa selle, et inimeste osavõtt valimistest, mis Eestis on niigi langenud 1990. aasta 78%-lt 57%-le 1999. aastal, kukub järgmisteks valimisteks veelgi.
Tõsi, see väide leiab kinnitust või ümberlükkamist alles aasta pärast, ent vaevalt hakkab keegi vaidlema, et rahvast poleks äsja petetud.
Valisid ju näiteks "Maalehe" lugejad mitu kuud tõemeeli presidenti ja ikka Siiri Oviiri, nii et toimetusel ei jäänud muud üle, kui jõuga valimised lõpetada. Televaidluste ajal langes Arnold Rüütel ruttu mängust välja, kaotades Matti Pätsile, kellest kõigi ennustuste kiuste ei saanud isegi mitte presidendikandidaati. Nagu teada, oli pärast seda saadet palju proteste, kuna inimesed ei saanud oma häält Rüütlile anda. Rüütli puhul kompenseerib valimiste lõpptulemus kõik eelnenu, ent eks valija mäleta sedagi, et ajakirjandus tervikuna ootas ju presidendiks hoopiski teist meest. Pealegi oli see ootus niivõrd suur, et presidendivalimistel kohalolnud välisajakirjanikud on juba jõudnud oma lugejaid teavitada Eesti päevalehtede kirjatsurade shokiseisundist pärast presidendi valimistulemuse väljakuulutamist.
Ka järgnenud päevadel toimunu ei kaunista meie ajakirjandust - kainete häälte kõrvale mahub liialt palju pahatahtlikust Eesti uue presidendi isiku suhtes.

Vahel võiks ka peaga mõelda

On muidugi selge, et kedagi ümber teha on raske, ent ikkagi võiks aegajalt üritada ka oma peaga mõtlemist. Mõtlen siinkohal neid ajakirjanikke, kellele tehakse ülesanne lüüa üles tolmu eesmärgiga kedagi kahjustada. Vastasleeri tõrvatakse kõikjal, ent niisugused sündmused, mida ka muu maailm tähelepanelikult jälgib - presidendivalimised jmt., nõuavad ikkagi erilist lähenemist. Sel puhul peaks sulivõtete kasutamisel silmas pidama ka seda , et on olemas teatud piir ja ohutunne see on kahjulik Eesti Vabariigile ja meile kõigile.
Mis seal salata, meie laimumeistrid ei jää sugugi alla välismaa "parimatele". Meenutagem kasvõi viis aastat tagasi toimunud ränga haiguse külgekleepimist ühele presidendikandidaatidest. Libauudise autor paljastati peatselt, ent ta kuulutas kärmelt kõik enda väljamõeldiseks (kihlvedu pudeli õlle peale). Tõenäosem variant on ikkagi see, et oli tellimus midagi sarnast trükimusta ja eetrisse paisata ning lihtsalt satuti sobiva selli peale.
Sel korral tulnuks seda teha näiteks Rüütli võimalikku meeskonda välja pakkudes.

Libakandidaate kordasid kõik meediakanalid

Teatavasti teadis keegi nagu tellitult korrapealt välja pakkuda kolm isikut, kes kõik pidavat kohe Kadriorgu tööle asuma. Ebaloogilisemat ja mittemõeldavamat varianti neist 40-50st isikust, kes võiksid tõesti Rüütlilt nõustada, oli raske välja mõelda. Ometi ei öelnud ükski ajaleht ja TV (ma ei kuula raadiot) ära kiusatusest mainitud nimed korduvalt üle käia. Ehkki Rüütel, tema pärisabid ja ka asjaosalised ise eitasid jalamaid igasuguseid kõnelusi väidetud võimaluste üle.
Neljandal päeval läksid päevalehed uute (enamus jällegi väljamõeldud) nimedega edasi, ent ma söandaksin siiski küsida - kas ükski kõnealuse libauudise koostajatest ja edastajatest tõesti ei pannud tähele, et üks mainitud isikutest esindas organisatsiooni, mida teatud mõjukad ringkonnad maailmas ja teatud mõjukad riigid seostavad otseselt terrorismiga?! Peaks ju olema ütlematagi selge, et olukorras, mida maailma praegu üle elab, ei saa poliitikas vastutustundetult vassida. Pealegi 72 tundi järjest. Mina küll kaldun sinnapoole, et tegemist oli eriti küünilise provokatsiooniga, ent Eestil läks õnneks.

Mida siis teha võiks?

Mõistagi on ajakirjanduse usaldatavuse tagasivõitmine ajakirjanike ja nende bosside teha, ent kuna seisavad ees uued tõsised valimiskampaaniad ja neid ilma ajakirjanduseta läbi viia ei saa, tuleks minu arvates
lõpetada poliitiline tsensuur päevalehtedes. Igal asjatundjal on oma poliitilisest kuuluvusest hoolimata õigus arvamuse avaldamiseks. Avaldamiskeeldude mahavõtt võimaldaks lõpetada ebanormaalse olukorra väikeriigis, kus ühe ajalehe lugejad ei saa kunagi teada seda, millega on kursis teised ajalehe lugejad (interneti kasutajate arv on ikkagi piiratud).
lõpetada inimeste poliitiline sildistamine. Kui ikka pole tegemist poliitikategemise eest palka saava isikuga, olgu tema enda valida, kellena ta sõna võtab või kellena ta soovib end esitleda
üritada ajakirjanike vahelist mitteametlikku kokkulepet selles osas, et kritiseeritu - eriti, kui pole tegemist palgalise poliitikuga - parteiline kuuluvus saab märgitud viimases järjekorras.
avaldada ajakirjanduses materjale sellest, millega tegeleb opositsioon välisriikides
saata tulevased ajakirjanikud/ajakirjandusüliõpilased praktikale valitsuskoalitsiooni mittekuuluvate erakondade juurde ülesandega jõuda selgusele nende ja Kolmikliidu erakondade programmilistes erinevustes
leppida varakult kokku võrdsetes õigustes ja võimalustes valimiskampaania päevil nii traditsioonilises meedias kui ka interneti portaalides.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)