Kes korraldas Balti keti?

Seekord olid Saksa ajakirjaniku huvi keskmes Balti kett 23. augustil 1989 ja Balti keti eelarengud, näiteks Baltimaade rahvarinnete volikogude-seimide ühisassamblee Tallinnas 13.–14. mail 1989, mis andis ka Balti ketile Balti tee nime.

Ühisassamblee 20. aastapäev läks mööda märkamatult, kuigi just sellel kogunemisel võtsid kõigi Baltimaade rahvarinded selgelt väljendatult suuna täielikule poliitilisele iseseisvusele. Ajalugu on aga tahtmatu ja veel suuremal määral tahtliku unustamise ohus suuremal määral, kui me tahame tunnistada.

Üleskutse

Kakskümmend aastat Balti ketist on siiski tähtpäev, mida ühel või teisel viisil mäletatakse ka väljaspool Eestit, Lätit ja Leedut.

Mäletamine on teatavasti subjektiivne ja vahel ka soovunelmlik. Tähtsamatest sündmustest – ja Balti kett oli tähtis sündmus – peaks seetõttu koguma paljude korraldajate ja osavõtjate, aga ka kahtlejate mälestusi. Kuid mõistagi peab selline mälestuste kogu olema kõigi erakondade ülene – Balti kett kuulub Eesti, Läti ja Leedu rahvale ning meie toetajatele ja sõpradele. Mälestuskogumikus võiksid kõrvale jääda mäletajate-meenutajate praegused võimalikud vastuolud.

Mälestuste kogumik on vajalik ka ajaloo jaoks. Balti ketist on olemas “Maurum ERF Video SP” dokumentaalfilm “Balti tee” (“The Baltic Way” 1989; seegi hakkab ununema), aga hulk tolleaegsete tippfotograafide Balti keti fotosid on avaldamata. Ometi katavad fotod kogu Balti keti marsruudi Tallinnast Vilniuseni.

Balti keti asemel USA-s

Balti kett on sündmus, milles tagantjärele tahaksid rolli etendada võib-olla needki, kes ei olnud inimketi kõige tähtsamate organiseerijate hulgas.

Ka mina oleksin tahtnud olla ketis, aga Rahvarinne saatis mu mitme USA Balti organisatsiooni kutsel Hitleri-Stalini pakti vastasele kõnereisile Ameerikasse: kandsin Balti keti päeval Eesti lippu Connecticuti pealinnas Hartfordis toimunud demonstratsioonil, kõnelesin seal, andsin intervjuusid ajalehtedele ja teistele meediakanalitele, sama päeva õhtul aga kommenteerisin New Yorgis Balti ketti ja Baltimaade iseseisvumispüüet McNeill&Lehreri prestiižikas uudissaates “News Hour” (koos Paul Goble’i jt-ga). Saate sissejuhatuseks olid satelliidi kaudu saadud kvaliteetsed kaadrid Balti keti algusest Tallinnas.

Mina Balti ketti Eestis isiklikult ei näinud, mina sellest osa võtta ei saanud, mina saan kirjutada ainult ameeriklaste ja USA baltlaste reaktsioonist tolle päeva sündmustele. Minu emotsioon Toompealt, inimketist ning Eesti ja Läti piiril peetud miitingust on vahendatud, ma pean uskuma ajalehekirjutisi, fotoreportaaže, videoid, sõprade meenutusi.

Ma ei võtnud kuigi suurel määral osa ka Balti keti otsesest organiseerimisest. Minu osa Rahvarindes Hitleri-Stalini pakti küsimuses oli tollal selgitustöö Tallinna külastavatele välisajakirjanikele ja välisdiplomaatidele. Rahvarindel oli küllaga võimekaid organiseerijaid, kes keti päevaks töötasid vähem kui kuu ajaga välja toimiva logistika: Andrus Öövel, Henn Karits jt olid selle logistika meistrid.

Kes on tähtsaim keti idee autor?

Balti ketist on raamatu koostanud Rahvarinde esimese eestseisuse liige Lembit Koik (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004). See rikkalikult illustreeritud raamat taotleb dokumentaalsust ja minu arvates suurel määral ka saavutab selle. Enne trükki andmist palus autor Rahvarinde kunagiste juhtpersoonide hulka kuulunud inimestel käsikirja retsenseerida ning võttis esitatud täiendusi, täpsustusi ja teistsuguseid hinnanguid arvesse.

Tean, et käsikirjale osaks saanud kriitika oli mõnes osas päris karm, aga tulemuslik. Tulemuseks on sündmuste faktilise osa ja hinnanguliste seisukohtade selgem eristatavus. Faktoloogia on usaldusväärne ka siis, kui autori mõne hinnanguga täiel määral nõus ei olda. Kuid et raamat on põhiliselt siiski ühe inimese valik sündmustest ja isikutest, siis võib üks või teine hakata kahtlema, kas ehk midagi olulist pole välja jäetud.

Nimelt küsis Saksa ajakirjanik Johannes Gamillscheg minult, kelle idee oli Balti inimkett ja kes selle korraldas. Vastasin, nagu mina asja tean: idee tuli minu teada Edgar Savisaarelt ning inimketi peakorraldajad olid Eestimaa Rahvarinne, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudis ning kohtadel aitasid inimketti organiseerida ka teised iseseisvusmeelsed organisatsioonid. Tollal oli ju seis selline, et väga paljud inimesed olid näiteks nii Rahvarindes kui ka Muinsuskaitse Seltsis.

Saksa ajakirjanik vastas mulle, et eelmisel päeval andis talle intervjuu Trivimi Velliste, kes kinnitanud, et Balti keti idee autor oli tema ning inimketi korraldas Muinsuskaitse Selts. Pidin ütlema, et see ei ole niisugusel kujul tõsi.

Muidugi ei saa keegi eitada, et inimketi idee võis ka Trivimi Vellistel pähe tulla. Kui midagi on õhus, siis on täiesti võimalik, et mitmes peas vilksatab enam-vähem ühel ajal sama idee. Isegi kirikuvandeväärne evolutsiooniteooria oli 19. sajandi keskel nii aimatavalt õhus, et Charles Darwin pidi otsustama, kas teha tegu ära või karta ja oodata veel.

Mis mõtted kellegi peas liiguvad, seda on raske kindlaks teha, kui avaldatud märkmeid-protokolle ja tegusid pole. Darwinil olid märkmed, kuid ta pidas vajalikuks teha ka tegu – esitada oma teooria täies mahus.

Mina ei kavatse eitada inimketi ideed Trivimi Velliste peas. Kuid idee realiseerimise, inimketi organiseerimise logistika koos teelõikude, vastutavate isikute nimede ja telefoninumbritega on Rahvarinde arhiivis olemas ning Lembit Koigi raamat toob lk 82–86 konkreetseid originaalnäiteid selle logistika kohta.

Trivimi Velliste nimi puudub Balti keti kontekstis

Balti keti Eesti osa kõige tähtsamad kõnekoosolekud toimusid keti alguses Toompeal ja Eesti–Läti piiril Lillis, kus peakõnelejad olid Heinz Valk, Edgar Savisaar, Dainis Ivans ja Rein Taagepera. Kui Trivimi Velliste peab ennast Balti keti idee autoriks ja Muinsuskaitse Seltsi keti põhiliseks organiseerijaks, siis kerkib küsimus, miks Trivimi Velliste puudub 23. augusti peakõnelejate hulgast.

Aga ma ei välista sugugi, et puudumise põhjuseks võis olla mõni paratamatu väline asjaolu, nagu minu puudumist Balti ketist seletab minu esinemine tol päeval 170 teleprogrammi transleeritud The MacNeil&Lehreri uudissaates “The Baltic Bolt”.

Lembit Koik ei väldi oma “Balti keti” raamatus Velliste nime, kuid Velliste nimi puudub Balti keti kontekstis. Trivimi Velliste nimi ei kerki kordagi üles Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete juhtide kohtumistel, kus põhiteemaks oli Balti inimketi organiseerimine. “Maurumi” 1989. aasta videofilmis “Balti tee” näidatakse ainult Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete osa Balti keti organiseerimisel, Trivimi Velliste ja Muinsuskaitse Selts ei vilksata seal kordagi.

Kui Trivimi Velliste oli Balti keti idee autor ja Muinsuskaitse Selts üks keti tegelik organiseerija, siis tuleb ajaloole päästa ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi koostöö Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajudisega Balti keti organiseerimisel. Seni ei tea me sellest kõige vähematki.

Eestimaa Rahvarinne ei keeldunud koostööst Muinsuskaitse Seltsiga. Rahvarinne kutsus Trivimi Velliste üheks kõnelejaks Tallinna Lauluväljakul 11. septembril 1988 põhiliselt (kuid mitte ainult) Rahvarinde jõududega korraldatud suurüritusele “Eestimaa laul ‘88”.

Et hinnangud Velliste üliemotsionaalsele kõnele polnud üksmeelsed, see tuleneb aja kontekstist, mitte sellest, et Konstantin Pätsi või Johannes Laidoneri mälestus poleks mõnele Rahvarinde juhile korda läinud.

Oleks piinlik, kui saksakeelsetes suurlehtedes peaks ilmuma Balti keti aastapäevakirjutis, milles selgub, et Eestis vaieldakse selle üle, kelle idee oli Balti inimkett ja kes selle organiseeris.

Ajalugu Eesti moodi

Aga see poleks ka mingi eriline üllatus. Ajalooga Eestis niimoodi ümber käiaksegi. Velliste on varemgi (intervjuus Mart Laarile 1996) väitnud, et mõte Balti ketist sündis arvatavasti 1989. aasta kevadel nii Muinsuskaitse Seltsis kui ka Rahvarindes.

Velliste esitab asja nii: temal polnud mingit kahtlust, et kett tuleb ära teha, aga Rahvarinde Öövel oli õige pessimistlik: “Öövel ütles, et kui EMS otsustab jaatavalt, siis liitub ka Rahvarinne.” (Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre: “Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991” Intervjuud. Dokumendid, kõned, artiklid. SE & JS, Meedia- ja Kirjastuskompanii. Tallinn 1996, lk 329).

11. septembril 2008 meenutasid seda seisukohta “Eestimaa laulu ‘88” korraldajad ja seal kõnelnud ning ühislaulmist organiseerinud inimesed Tallinna laululava ruumides korraldatud mälestusüritusel. Balti keti Rahvarinde poolseid organisaatoreid ajas see väide naerma.

Aga naerda pole midagi, kui Balti keti mootorina üritatakse ajalukku lükata Muinsuskaitse Selts ja Rahvarinde osaks jääb ainult pessimistlik kahtlemine. Nii nagu Eesti uue iseseisvuse väljakuulutamisel on mõneski väljaandes Eesti Kongress ja Ülemnõukogu oma rollid juba vahetanud, kui viimast üldse mainitaksegi.

Balti kett oli eesti rahva tahte võimas avaldus, milles kellegi rolli pole vaja pisendada – kui see roll oli.

Aga pole vaja ka proportsioone moonutada. Balti keti 20. aastapäeva tähistatakse suures maailmas. Nendel tähistamistel esinemine on väga vastutusrikas, et Eesti ajaloo üks kõige ülevam päev ei muutuks tagantjärele rahva järjekordseks lõhestamiskatseks.

Eesti rahvale tuleb ausalt, võimalikult täielikult ja usaldusväärselt tagasi anda nii “Eestimaa laul ‘88” kui ka Balti kett 1989 – mälestuskogumike, albumite, CD-de ja DVD-dena.

Kes seda peaks tegema? Kust selleks raha saab?

Kui erakondade valimiseelarvetest hilisajaloo talletamiseks võtta kas või ainult 5%, siis näitaks see valijatele, et see, mille eest tuldi Lauluväljakule ja Balti ketti, läheb võimutaotlejatele korda tänapäevalgi. Need sündmused on niivõrd kõnekad, et ei vaja fantaseerimist ega erakondlikku ilukõnetki.

MATI HINT

Jaga |