Tuntud inimesed tagasivaatepeeglis

Küllap valmistab selline olukord meelehärmi ilukirjanduse väljaandjaile ja seetõttu kuuldub vahel arvamusi nagu poleks elulooraamat tõeline kirjandus. Ometi võib leida argumente ka nende lugejate eelistuste kaitseks, kes  sedasorti raamatute üllitamist kiidavad.

Esimesena võiks nimetada  memuaaride jm taoliste raamatute sarnasust  dokumentaalfilmidega.  Ka need  filmid on paljude arvates hoopis  huvitavamad  kui  tänapäeval massiliselt toodetavad  ajuvaba  sisuga mängufilmid.  Samamoodi ei soovi kõik inimesed kulutada aega ja raha  ilukirjandusele, kust pahatihti paistavad välja  autorite meelevaldsete fantaasiate traagelniidid ja vohab head maitset riivav sõnakasutus.

Mõistagi ei saa kõnealuste raamatute puhul maha vaikida  paljudele inimestele omast kiusatust piiluda teiste, eriti aga millegagi silma paistnute, eraellu. Kui seal avastatakse midagi sellist, mida lugejal endal on tulnud üle elada, siis annab see võimaluse kuulsusega mingil määral samastuda. Samas võib igati tunnustada nende nooremate lugejate motiivi, kes soovivad teada, millise hinnaga on raamatukangelane  oma positsiooni saavutanud. See annab neile võimaluse endalt küsida: kas ka nemad suudaksid millegi seesugusega toime tulla?

Siinkohal lõpetaksin targutamise ja jagaksin muljeid nendest möödunud aastal ilmunud raamatutest, mida õnnestus talvel lugeda. Huvitaval kombel sattusid need olema sellised, et neist sai moodustada paarid, mida on omavahel  võimalik võrrelda. Selle juures  võib olla küll teatud subjektiivsust, kuid usun, et need muljed annavad ometi ainest  arutlusteks. Aga otsustage ise!

Kahe muusiku  sarnane saatus

Elulooraamatute puhul saab eristada kolme liiki. Esimese moodustavad need, mille on kirjutanud või linti rääkinud inimene ise. Teise  kuuluvad need,  kus  autor on  oma kangelase tegemisi kõrvalt jälgides, tema enda kommentaare arvestades ja lähedasi küsitledes  loo  kokku seadnud. Kolmas liik on kõige komplitseeritum, kuna siin tuleb autoril portreteerida meie hulgast juba lahkunud inimest.

Viimasesse rühma kuuluvad raamatud kahest legendaarsest  muusikust –   Raimond Valgrest ja  Urmas Alenderist. "Raimond Valgre legendi"  autor on Jaak Ojakäär, "Urmas Alender: lõputa lookleval teel" on kirja pannud Paavo Kangur. Esmapilgul võib tunduda, et nende raamatute kangelasi  ei saagi võrrelda, sest nad elasid sedavõrd erinevas ajas ja tingimustes. Ometi on neis meestes nii mõndagi ühist. Mõlemal kujunes juba varajases nooruses välja huvi levimuusika vastu,  nii et millegi muuga tegelemine ei tulnud nende puhul kõne allagi kuni nende lühikese elu lõpuni. Mõlemad surid  noorelt, peaaegu üheealistena. Kuigi  Valgre oli muusikuna instrumentalist ja Alender põhiliselt laulja, siis mõlemad jätsid oma nime  Eesti levimuusika ajalukku eelkõige suurepäraste laulude autorina, kusjuures kumbki kirjutas ise ka oma parimate laulude tekstid.

Kuulajate südamesse minev muusika on enamasti ikka inspireeritud tunnetest vastassoo vastu. Nii Valgrel kui ka Alenderil oli arvukalt silmarõõme ja tõsisemaid kiindumusi, mis kajastuvad ka nende lauludes. Sellega paraku sarnasus lõpeb, sest Valgre puhul ei soosinud aeg püsisuhete kujunemist, Alender oli aga kaks korda ametlikus abielus ja kihlatud ka oma viimse elukaaslasega.

Nii Valgre  kui ka Alenderi elukäiku mõjutasid olulisel määral maailmas toimunud sündmused. Valgre elu pööras pahupidi  Teine maailmasõda  ja  Alender pidi siirduma võõrsile, sest kodumaal  ei jätkunud talle Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud  vaakumis tööd ja leiba . Kui Valgre viis fataalse lõpuni muserdatud elu tõttu välja kujunenud alkoholism, siis Alenderi hauaks sai meri, nagu talle oli kunagi ka ette kuulutatud.

Vaatamata sellele, et Valgre surmast on möödas juba üle 60 aasta, on Jaak Ojakäärul raamatu kirjutamisel olnud häid abilisi. Eelkõige tema isa Valter Ojakäär, kes on viimane elusolev Valgrega koos mänginud pillimees. Õnneks on saadud kasutada ka  Artur Ranne, Georg Metssalu jt  Valgret tundnud muusikute mälestusi.  Kõigele vaatamata tõdeb autor, et päris lõpuni ei suuda Raimond Valgre fenomeni avada keegi.

Paavo Kanguril on materjali hankimine olnud mõnevõrra lihtsam, sest tänu lühemale ajadistantsile  on tal olnud olnud võimalik küsitleda paljusid, kes  Urmasega koos elasid või musitseerisid. Seetõttu saab ka pilt värvikam ja  raamatukangelase isik mitmeplaanilisem.

Mõlemad autorid on aga olnud põhjalikud ja faktitäpsed, mistõttu lugeja saab  hea ülevaate muusiku okkalisest ja raskest elukutsest.

...jätkub

Jaga |