Läti – tõeline sild Ida ja Lääne vahel

 Ja pealegi – mida me seal naabrite juures siis näinud ei olnud? Olime ju enam-vähem sarnastes oludes elanud, vast mitmeid kordi neid kohti ka reaalselt külastanud. Tahtmine oli näha midagi uut. Loomulikult ka meie külmast Balti kliimast kasvõi mõneks päevaks soojale maale saada. Nii muutuski lähedane kaugeks ja kauge tuli lausa koju kätte.

 Mälestused

Mõni nädal tagasi tekkiski mõte külastada seda „kauget“ Lätimaad ja vaadata, mis seal viimase paarikümne aasta jooksul on muutunud.

Mida mäletan rohkem kui veerandsajanditagusest Riiast ja Lätist, kus küllalt tihti sai tööasjus käidud? Ehk vast seda, et Tallinn tundus Riia kõrval lausa portatiivne. Et maanteed olid Lätimaal (ja ka Leedus) kirjeldamatult paremad kui meie omad. Et kaupluses tuli enne venekeelset kaubaküsimist omavahel kõva häälega eesti keelt rääkida või siis küsida rõhutatult halvas vene keeles. Vastasel juhul võisid sa müüjal lihtsalt kahe silma vahele jääda. Et paljud eestlased kadestasid lätlasi nende Vabadussamba pärast, mis keset Riiat nõukogude aja rahulikult üle elas. Et Jurmalas elas alaliselt või hooajati suur osa Nõukogude Liidu kultuurieliiti. Jah, ei olegi seda teab kui palju...

 Muusika

Mulle jättis Riia väga avatud, rahuliku, suursuguse mulje – justkui sümfoonia. Uus ja vana kohtusid selle linna arhitektuuris peaaegu igal sammul ega riivanud mingil moel silma. Siin oli saavutatud terviklik miljöö ka pisiasjades.

Näiteks jäid vanalinnas silma ja kõrva üsna mitu tänavamuusikut ning vahel tekkis tunne, et mingi ääretult peene kunstimaitsega stilist on nad sinna paigutanud miljöö loomiseks, justkui väikese, kuid efektse kammerorkestri glamuursel peol saalinurka. Kõik tänavamuusikud mängisid klassikat ja, mis peaasi, nad mängisid hästi. Nähtavasti olid need muusikatudengid, kes ühendasid vajaliku kasulikuga – harjutasid ja teenisid sellega veel raha ka. Kõik see lõi säärase heatahtliku ja rahuliku õhustiku.

Turistid

Teiseks jäi silma rahvas. Linn oli hoolimata halvast ilmas turiste täis nagu Tallinngi. Oli kuulda juba koduseks muutunud soome keeltki. Kuid need, kes soome keelt rääkisid, ei olnud hoopis meile koduseks saanud vodkaturistid, vaid äärmiselt vaiksed, rahulikud, ja mis peaasi, kained soomlased. Muidu aga kees linnaelu lausa ööpäev ringi.

Nii said ka meist korralikud turistid – nautisime vanalinna tema parkidega ja käisime „Lidos“ söömas. „Lido“ on iseteenindamisega puhvetrestoranide kett – justkui mingi „MacDonalds“ – selle vahega, et seda toitu võib vägagi süüa. Maitselt on pakutavad road kui kodustehtud.

Mere äärde toodud Nõmme

Loomulikult ei saanud me käimata jätta ka Jurmalas. Kes seal teab mis ajast käinud ei ole ja soovib minna, peaks Jurmalasse väga tähelepanelikult sisenema. Nimelt on sissesõit tasuline – maksab ühe lati (umbes 22–25 krooni). Kui teie autol toda piletit ei ole, tahab  munitsipaalpolitsei teilt 90 latti trahvi saada. Arvestage see summa  ümber Eesti kroonidesse ja tehke oma järeldus – minu arust on mõistlik pilet osta.

Iseenesest tuletab Jurmala meelde mere äärde viidud ja pikaks venitatud Nõmmet, kuhu on laiali pillutatud uusi ning uhkeid sanatooriume, hotelle ja veeparke ning mille ühes otsas asub vabaõhu-kontserdisaal, kus armastavad esinemas käia eriti Venemaa estraaditähed.

Üldse kuuleb Riias ja Jurmalas vene keelt küllalt palju, kuid samas võib kogu vene keelt rääkiv seltskond äkki läti keelele üle minna. Üldse tundub, et sealsed elanikud valdavad täiuslikult mõlemat keelt. Ja on siis kõnes mingi aktsent või mitte, ei paista keegi sellest eriti numbrit tegevat. Lihtsalt austatakse mõlemat keelt – venelased räägivad heameelega läti keelt ja lätlased ei suhtu venelastesse aktiivselt tõrjuva olekuga, ning arvan, et ei nimeta neid näiteks „tibladeks“.

Üldse jäi selline mulje, et just Lätist võib saada tõeline sild Ida ja Lääne vahel, kuigi Eestil on olnud selleks igati paremad võimalused.

IVARI VEE, poliitikatoimetaja

Jaga |