Nädala juubilar TIIT TOOMSALU 60

„Ideed ei suuda miski tappa," armastab ta ikka öelda.

Toomsalu üritas oma viisteist aastat kestnud aktiivse poliitikategemise ajal istutada individualistlike eestlaste teadvusse euroopalikku vasakpoolsuse ideed, kuid paraku mitte eriti silmatorkava resultaadiga. Tema vasakpoolsed sõnumid jäid turumajandusliku teerulli ette ja ka valimistel nappis poolthääli. Eestis tahtsid kõik korraga olla rikkad ja ilusad - nii omanikud kui ka töövõtjad, nii noored kui ka vanad. Nii ei hääletanudki kõik need „rikkad  ja ilusad" Toomsalu Eesti Demokraatliku Tööpartei (hiljem ümbernimetatuna  Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei) poolt. Võib-olla maksab see Eestile ühel päeval veel kätte? Nagu näeme, palgatöötajad pole kuhugi kadunud ja üleüldine õndsus pole koos Eestimaa vabadusega maapeale laskunud.

Oleksime ehk võinud siiski ESDTP (kelle esimees Toomsalu aastail 1995--2004 oli) poolt hääletada? Kasvõi selleks, et hoida parempoliitikuid lõa otsas, nagu valijad mõnes riigis seda teevad. Siis ei oleks (ehk?) meil praegu nii väikest alampalka, nii suurt tööpuudust, nii ülbeid parempoolseid. Kindlasti ei meeldi Toomsalule üha kallimaks ja üha vähem kättesaadavaks muutuv kõrgharidus; samuti ka see, et meil on nii hambutud ametiühingud. Ta on võtnud sõna russofoobia vastu, toetanud prostitutsiooni legaliseerimist, jäänud Euroopa Liiduga ühinemise ajal euroskeptilistele positsioonidele.

Kui oleks rohkem vasakpoliitikat, võib-olla oleks meil ka sõnavabadusega lood teised - kuigi Toomsalu ise ütleb nüüd, et Eestis vasakpoolset väljaannet ei ole peaaegu võimalik luua, sest meie rahvaarv on väike ja rahastajaid pole kuskilt võtta. Praegused meediaomanikud mõtlevad vaid kasumist, võimust ja rahast, mitte parem- ja vasakpoolsuse tasakaalust, inimeste õnnest ja rahust.

Allakirjutanul oli võimalus aastail 1996-1998 teha koos Toomsaluga Eesti esimest ja seni ainsaks jäänud vasakpoolset ajalehte „Eile. Täna. Homme". Kui neid vanu lehti sirvida, siis peab kurbtusega südames nentima: mitte miski  e i  o l e  muutunud!

Toomsalul tuli võidelda tuuleveskitega. Kuigi tema neli aastat Riigikogus (1999-2003) möödusid üsna mälestusväärselt (ta oli ühtelugu  toonase 101 rahvasaadiku seas  sagedasim sõnavõtja ja jättis paljudele kolleegidele tänini kestva tunnustava  mälestuse), ei aidanud ka parlamendi kõnetool vasakpoolsuse iva jõudsamalt kasvama panna. Kuid, nagu öeldud, Tiit Toomsalu säravad sõnavõtud ja ilmunud artiklid ajasid järjekindlalt oma rida. Toomsalu on veendunud, et vasakpoolsusest ta ei loobu ühelgi tingimusel. Ta debateerib tänagi meelsasti ja argumenteeritult vasakpoolse tiivata Eesti eduvõimatuse üle.

Hinnang Eesti kompartei tegevusele 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses vajab ilmsesti pikemat ajalist vahet, et keegi ajaloolasist  julgeks selle teema üles tõsta. (Heiki Suurkase pamflett 16. nov. EPL-s  tõestab seda vajadust eriti teravalt.) Legendaarse diplomaadi Vaino Väljase juhituna aitas kompartei kaasa Eesti veretule vabanemisele ehk n-ö valis poole - valis vabaduse poole. Tundub, et selle sammu eest on seda seltskonda hiljem liiga vähe tunnustatud, veelgi enam, Väljase parteid on „isamaalised" ajaloolased ja ka need, kes arvasid, et nüüd on riigipada vaid nende päralt, karmilt nuhelnud.

Toomsalu üritas paigast nihutada endast suuremat kivi. Sest oli ju komparteil teeneid Interrinde ja Rahvarinde vahelises mõõduvõtmises, mis õnneks päädis ohvriteta. Ja ka Eesti Komitee tegelased olid nähtavasti valmis relvad käiku laskma, et oma "valgele laevale" teed rajada.  Vaino Väljas, tulles kodumaile Nicaragua kodusõja veristelt tandritelt, tegi kõik, mis tema võimuses, et meil jälle „metsavendade" ja „punaste" vastasrinda ei tekiks.

Pole siis ime, et Kesknädala tänase juubilarirubriigi peategelane Tiit Toomsalu lootis, et  tee ühiskonnas loomulikule vasakpoolsusele on puhas . Oli ju tema partei väärikalt käitunud Eestile nii otsustavates pööristes.

Nii see ei läinud. Aga Toomsalu ei kurvasta. Tema omalt poolt tegi  mis jaksas. Ja Tallinna uut võimukoalitsiooni Keskerakonna ja Sotsaaldemokraatliku Erakonna  vahel tervitab ta mõistvalt - vähemalt seegi väike samm vasakpoolsuse suunas, mida Eesti hädasti vajab, enne kui noored-andekad  jalga lasevad ja vanad-haiged nõrga sotsiaalpoliitika tõttu kustuvad. Vasakpoolsuseta võib eksisteerida riik, kuid inimühiskond ei ole selleta õnnelik.

„Meie põlvkonnale iseloomulik mõtestatud vasakpoolsus kaob,"  pakub Toomsalu. „Võib-olla kümnekonna aasta pärast tõusevad need ideed taas päevakorda,"  ennustab ta.

Tiit Toomsalu sündis 21. novembril 1949. Lõpetas 1968. aastal Tallinna 2. Keskkooli (Reaalkool) ja 1974. aastal sai Tartu Ülikoolist juristidiplomi. Nõukogude ajal töötas majandusettevõtetes. Ta on abielus ja peres on kaks täiskasvanud last, poeg ja tütar. Poliitikutöö kõrval on Toomsalu tegev ka äris. Hetkel on ta Sotsiaal- ja Humanitaarinstituudi dotsent ning loeb üliõpilastele Euroopa Liidu õigust.

URMI REINDE

Jaga |