Venemaa arengud ja meie

RAIVO RAAVE,      18. juuli 2007


Kui XIX sajandil vahetus võim peamiselt sõjaväeliste riigipöörete läbi, siis XX sajandil asendusid need tasapisi parteiliste revolutsioonidega. XXI sajandil tehakse aga seda nn värviliste võrgustikurevolutsioonidega, mida toetavad rahvusvahelised jõud.

Venemaal räägitakse täna tõsiselt „oranzhist ohust" – isegi valitsus on taibanud, et mingi tuumarelv ei peata „inimesi oranzhis". Sestap ongi tõsiselt ette võetud Ukraina oranzhi revolutsiooni summutamine.

Eriti huvitav on tõdeda, et „oranzhi revolutsiooni" Venemaal näevad nüüd ohuna ka Lääne poliittehnoloogid, kes kardavad, et Venemaal võib see muutuda hoopis pruuniks natsionalistlikuks katkuks. Venes võib juba praegu märgata nähtust, mida võiks nimetada natsionaaloranzhismiks.

Oranzh revolutsioon võib värvuda pruuniks

Kui veel mõnda aega tagasi võis väita – ideena on seda kinnitanud ka suursaadik Mart Helme –, et Lääne poliittehnoloogid on võtnud pikemas perspektiivis sihiks Venemaa jagamise osadeks, siis täna võib täie kindlusega öelda, et see plaan on jäetud praegu kõrvale. Nimelt varitseb oht, et tuumarelv võiks sel viisil sattuda äärmuslike rahvusradikaalide kätte, ja tagajärjed võivad tulla ettearvamatud.

Selle asemel on ette võetud plaan delegaliseerida tulevasi Vene presidendivalimisi ja seega ka tulevast presidenti, et temaga oleks võimalik diili teha. Samuti jätkub kunagise USA riigisekretäri ja geopoliitika-klassiku Zbigniew Brzezinski poolt välja pakutud nn anakonda-poliitika, mis tähendab teravate olukordade abil probleemide tekitamist Vene piiririikides.

Tegelikult oli ju NSV Liidu lagunemine Lääne ekspertidele üsnagi ootamatu, kuigi võidurelvastumisega ja naftahinna langetamisega talle auku kaevati. Samas peeti N. Liidu demokratiseerimise ja majandussüsteemide konvergentsi plaane. Mäletate, kui president George Bush-seenior käis Kiievis, ütles ta otse välja: „Ei mingit iseseisvust Ukrainale! Toetage Gorbatshovi!"

Teine Venemaa ja "kaserevolutsioon"

Täna kuulub Lääne poliittehnoloogide ja eriteenistuste toetus kõigile Vene opositsioonijõududele kommunistidest natsionaalbolshevikeni. Niinimetet Teise Venemaa juhtideks on tõusnud kunagine kultuskirjanik Editshka Limonov, male-maailmameister Garri Kasparov ja liberaal Mihhail Kasjanov. Neid nimetatakse vahel ka „kasparlimovlasteks".

Taas on püstitatud enne 1917. a. Veebruarirevolutsiooni kehtinud loosung „Minna eraldi, lüüa koos".

Liikumine Teine Venemaa on saanud nimeks ka „kaserevolutsioon" (berjozovaja revoljutsija), sest kasutatakse vene lippe ja patriootilisi loosungeid. Täna kehastavad „mittenõustujad" Venemaa kodanikuühiskonda, keda politseiriik ülekaaluka OMON-i abil ohjeldab. Viimasel meeleavaldusel oli peaaegu kolm tuhat OMON-last kolmesaja „mittenõustuja" vastu.

Pole imestada, et üldine sümpaatia tasapisi kaldub rahulike demonstrantide poole. Kuigi, kui nüüd mõni küsiks „Kas te tõesti tahate neid mehi võimule?",oleks ilmne vastus küll „Ei!". Nii et – siin on omamoodi vastuolu.



„Mittenõustujaid" finantseerivad ka „oligarhide revanshi" peamehed – Boriss Berezovski ja kinniistuva Mihhail Hodorovski esindajad –, sest kapital ju kinni ei ole. Berezovski pole vana kooli vene intelligent nagu Herzen, kes saadab Londonist pelgalt kirju. Tema strateegias näib olevat kaks etappi.

Esiteks, äratada vasakjõudude rahutused (ideaaliks oleks Vene valitsuse mõni viga, näiteks tasuta ravimite andmise lõpetamine, tudengite sõjaväeteenistusest vabastuse muutmine vms).

Paljude vasakorganisatsioonide rahastamine käib otseselt Berezovski kaudu. Seega on liberaalide ja äärmusnatsionalistide vahel side juba olemas.

Teine etapp Berezovski strateegias on ilmselt kvaasiliberaalsete jõudude väljatulek: ümarlaud, Kremli tagasitõmbumine, Berezovski kui lunastaja saabumine, Hodorovski vabastamine ja õhukese riigiga liberaalne kosmopoliitiline võrgustikukapitalism, mida Hodorovski on pidanud Venemaa jaoks soodsaimaks XXI sajandil.

Teine Venemaa on pakkunud omapoolseks presidendikandidaadiks endise keskpanga presidendi ja Jukose direktoritenõukogu esimehe Viktor Gerashtshenko, kes, olles tõeline läänelik dändi, kehastab postsovetlikku kõrgstiili.

Venemaa kui Euraasia riik

Venemaa geopoliitilist olukorda on nõrgendanud ka telje Pariis–Berliin–Moskva telje äralangemine, mis Chiraci ja Schröderi ajal funktsioneeris. Putin ongi Venemaad määratlenud mitte kui Euroopa, vaid kui Euraasia riiki.

Olles mitte kõige soojemates suhetes oma lähinaabrite ja Ida-Euroopaga, on Venemaa suhted ka Läänega pelgalt pragmaatilised. Liitlaste ja sõprade otsimisel ei ole tänasel Venemaal muud teha kui pöörduda Itta.

Ees on aga aasta 2008, mis tõotab tulla üsna rahutu. „Mittenõustujate" kõrval tulevad tänavatele ilmselt ka putinlased. Putin ütles, et lahkub, kuid Euraasia-patrioodid ütlevad, et tema ei tohi ära minna. Ka mõned Lääne eksperdid nagu Anders Aslund on arvamusel, et Putin jääb, sest seaduste muutmine on tema meelevallas. Järglastena nähakse aga kas pehmemat Dmitri Medvedjevit või viimasel ajal esile tõusnud rangemat meest – kaitseminister Sergei Ivanovi.

Liberaalidest ja natsionalistidest koosnev Teine Venemaa aga ainult ootab, et võiks vabaneda sellest Putinist ükskõik kuidas – eks siis pärast näe, kellega ja kuis edasi.

See oleks ka praegusele Eestile parim lahendus, sest vast Savisaare valitsus võiks taastada putinliku Venemaaga head suhted.

Viimati muudetud: 18.07.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)