Meikar tunnistab, Michal ja Lillo eitavad, süüdi jääb Toobal?

Teisest küljest on kogu nädala meediat katnud Silvergate tõstatanud hulga küsimusi, millele on versioonide kaupa vastuseid, kuid ei ühtki seni tõele viitavat.

Mis näoga saab Reformierakond nüüd edasi valitseda? - küsivad ühed. Kui Ansip ei löönud valitsusest välja IRL-i elamislubade skandaali tagajärjel siseminister Vaherit, siis kas nüüd lööb Vaher minema Ansipi? - küsivad teised. Kolmandad pakuvad uue erakonna tulekut - see siis koosneks n-ö secondhand-poliitikutest, kes pole varasemates erakondades ennast kehtestada suutnud ega hiilga ka erilise koostöövaimu poolest. Uue erakonnaga seoses liiguvad nimed Jõks, Meikar, Tarand, Neivelt, ning ka IRL-ist eraldunud „kampsunid" ja KE-st eraldunud „demokraadid".

Kesknädal pani tähele ka seda, millise erilise mõnuga asusid mõned meediaväljaanded järama Reformi-konti; eriti ERR, aga ka Postimees, Päevalehest rääkimata. Elu pole ju Reformierakonda seni peaaegu jumaluseks pidavatele ajakirjanikele palju võimalusi andnud kottida jumalat ennast.

Esmaspäevaks jõudis tuntud ühiskonnategelane Ülo Vooglaid Delfis välja hüüda ka mitmetele meelde tulnud pöördelise võimaluse - erakorralised valimised. Samas väga kogenud poliitikud ei näe põhjust isegi mitte valitsuskriisiks - mis siis õieti juhtus!? Poisike pisut möllas, isad valisid poole - raha ja äri poole, nagu parimates perekondades.

Kõige selle keeva katla juures tuli aga ka üks sahmakas külma vett - üks, kellele reaalne kahtlustus esitati ja kellele ainsana koidab kohtutee (mida ei paista ei elamislubadele, ei rahapesule, ei maffia-laadsele tegevusele julgeolekustruktuurides), on otse loomulikult Keskerakond - peasekretär Priit Toobali isikus. Tema on nüüd Eesti riigis see kõikse suurem patune. Aga millegipärast ei võtnud avalikkus seda suurt prokuratuuri pidulikku ponnistust vastu just rõõmuhõisetega, vaid pigem pika hambaga. Toobal Toobaliks, küsimuseks jääb, kuidas Ansip saab samamoodi, silmi pilgutamata, riiki edasi valitseda.

Jaga |