Euroopa ulatab maaslamajale käe, Ameerika laseb äraaetud hobused maha

HELLE KALDA,      14. mai 2003


Ameeriklase ajudesse mahub hästi vaba liberaalse ettevõtluse kõikelunastav muinasjutt. Iga saapaviksija sellel maal teab, et miljonäriks saamiseks tuleb vaid harjadel kiiremini käia lasta. Eurooplane seevastu hindab sotsiaalseid tagatisi, solidaarsust, humaanseid väärtusi. Eesti on iseseisvusaastatel omandanud pigem ameerikaliku kui vanale heale Euroopale omase maailmavaate.

Kui poliitikud oma väidetele muud tõestust enam ei leia, tullakse välja tõdemusega, et Eesti kuulub Euroopasse või Eesti on teel tagasi Euroopasse ehk me kuulume Euroopa kultuuriruumi. Kõik see esitatakse aksioomina, öeldu sisulise tähenduse üle pikalt juurdlemata.
Mis on Euroopa kultuuriruum? Kindlasti kuuluvad tähtsamate väärtusena sellesse hoolivus ja sallivus ning sotsiaalsed tagatised, mida stabiilne humanistlik ühiskond oma liikmetele pakub.

Uppuja olgu ühtlasi ka vetelpäästja

Sotsiaalseid väärtusi kandvale euroopalikule ühiskonnale vastandub ameerikalik liberaalne maailmakäsitlus, kus potentsiaalselt uppujalt nõutakse vetelpäästja ettevalmistust, et kindlale maale saamisega omal jõul hakkama saada.
Vastasseis, mis viimasel ajal varjutab Ameerika ja Euroopa suhteid, pole tekkinud mitte erisugustest vaadetest Iraagi sõjale. Eelkõige tõlgendavad eri kultuuriruumi kuuluvad rahvused eluväärtusi erinevalt. 60% ameeriklastest peab vaeseid laiskadeks ning põlastusväärseteks nannipunnideks, kes on oma halvas olukorras ise süüdi ning seepärast mingit ühiskonnapoolset toetust ei vaja. Prantslastest jagab sama seisukohta vaid 20% ning seejuures mööndusega, et abi tuleks puudust kannatajatele siiski anda.
Ameeriklase ajudesse mahub vaid vaba liberaalse ettevõtluse kõikelunastav muinasjutt. Iga saapaviksija sellel maal teab, et miljonäriks saamiseks tuleb vaid harjadel kiiremini käia lasta. Eurooplane hindab sotsiaalseid tagatisi, solidaarsust, inimlikke väärtusi.
Eesti on oma iseseisvusaastatel omandanud pigem ameerikaliku kui vanale heale Euroopale omase maailmavaate. Liberaalne majandusmudel, kus kaitsmata siseturg ja maksusoodustustest johtuvate äritulude toel süvenev ebavõrdsus ei jäta võimalust hinnata eluvõitluses kasutatud võtete eetilisust, viib meid Euroopa elustandardist üha kaugemale. Rääkides Euroopa Liitu astumise vajadusest on paljude agitaatorite ainus argument eurofondidest raha välja pumpamine. Oleme laskumas paranoiasse, kus tõeliselt on olemas vaid röövli ja kerjuse identiteet. Eesti on kummaline riik, kus töötu annab valimistel oma hääle miljonärile, kuna usub, et too soovib ka tema elujärge parandada ja kus ametiühing on sõimusõna.
Eesti on kummaline riik, kus ametiühing on sõimusõna ja kus töötu annab valimistel oma hääle miljonärile, kuna usub, et too soovib ka tema elujärge parandada.

Ameerika onu juurest stabiilsesse Euroopasse

Ometi tahaksin üleöö rikastumise õhinas meenutada, et 37% kolme ja enama lapsega peredest elab meie riigis allpool vaesusmiinimumi ja et üle poole elatanud inimestest saab endale lubada vaid elementaarsete eluvajaduste katmist, kui sedagi.
Eesti peab jõudma tagasi Ameerika onu juurest Euroopa stabiilsete põhiväärtusteni.
Tulevikust kõnelda ja plaane teha võib vaid siis, kui kodu püsib ka tulevikus ja on lapsi, kes meie alustatut hindavad ning edasi viivad.
Eesti kodu võngub viimasel kümnendil pideva surve all. Kümned tuhanded inimesed kaotasid selle omandireformi ohvritena. "Sundüürnike" probleem püsib läbi kõigi valitsuste ja ootab täna ikka veel lahendust. Pöörased kinnisvarahinnad võtavad noortelt kindluse ja seovad nad pikaajalise võlasõltuvusega. Tallinna elamuehitusprogramm on esimene katse kinnisvaraturu korrastamiseks ning lootuse andmiseks ka vähekindlustatud ja noortele peredele. Seda teed tuleks jätkata kõigil omavalitsustel, kaasates elamuehitusprogrammidesse riiklikke vahendeid.

Liberaalse turupoliitika kibedad viljad

Õiguskantsler Allar Jõks on korduvalt tõstnud üles küsimuse koolivägivallast. Miks Eestis ei tauni keegi moraalset vägivalda, mida rakendatakse kõigi elus vähem edukate inimeste - nii laste, keskealiste kui ka elatanute suhtes? Eestis ei julgeta tunnistada, et ollakse kitsikuses, sest kardetakse sattuda põlatud autsaiderite hulka. Ameerikalik liberaalne elustiil ei näe ette, et kukkuja üles aidatakse - vana hea kauboitava järgi lastakse äraaetud hobused maha.
Me keeldume tunnistamast, et narkomaania, kuritegevus ja vägivald on liberaalse ameerikaliku majanduspoliitika viljad. Iga kroon, mis kulutatakse haridusele, sotsiaalabile, kultuurile, noortespordile on investeering turvalise ja stabiilse ühiskonna taastootmiseks, lähendades meid Euroopale.
Me viskame ainsa suletõmbega tuhanded ühiselamutes elavad üliõpilased sotsiaalabi saajate nimekirjadest välja, sest miks nad siis üldse õpivad, kui ei suuda isegi üüri maksta!? Aastaid virelevad pensionärid toimetuleku piiril. Miks nad ei oska endaga ise hakkama saada? Miks penskarid virisevad, olgu sama edukad kui IT esirinnas sammuv amerikaniseerunud isamaa! "Miks, kurat, ta siis koperdas mulle ette," pahandab vöötrajal lapse alla ajanud rullnokk bemarist välja ronides.
Meil on aeg murda isekuse nõiaring, mis sisendab, nagu oleks Eesti oma enneolematu arenguga poole maailma imetlusobjekt. Jah, me oleme iseseisvusaastatel palju saavutanud, ometi kuulume sotsiaalsfääris kindlalt arengumaade hulka. Meie lähinaabrid Soome ja Rootsi ei mõista, miks paljudes küsimustes normaalselt käituv ühiskond muutub sotsiaalprobleemidest kõneldes neurootiliseks ja ettearvamatuks.
Veel on aega pöörduda tagasi Euroopasse. Veel on aega, õppimaks taas hindama elu põhiväärtusi - kodu, lapsi, vanemaid. Kunagi pole hilja maaslamajale käsi ulatada, sest Euroopas tehakse nii.

Või pole Eesti siiski Euroopa riik?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)