Kuidas kodustada Eesti militarismi?

Tõnis Siim,      13. veebruar 2002


Euroisamaalaste suurim soov - näha Eesti (ENSV) idapiiri tulevase suurkodumaa ida­piirina kaotab värskust. Sest USA-Vene koostöö ja multikultuursed oligarhid on lühikese ajaga loonud kõik eeldused Californiast Vladivostokini ulatuva uue põlvkonna superkodumaa üles­ehitamiseks.

Euroisamaalaste suurim soov on näha Eesti (ENSV) idapiiri tulevase suurkodumaa ida­piirina. Kahjuks kaotab see idee värskust. USA ja Venemaa koostöö ning multikultuursed oligarhid on lühikese ajaga loonud head eeldused Californiast Vladivostokini ulatuva uue põlvkonna superkodumaa üles­ehitamiseks.
Seepärast peaks Lääneriikide mure Vene Kaug-Ida piiride pidavuse pärast puudutama ka Eestit. Kui Vene idapiirid ühel hetkel järele annaksid ja hiinlased jõuaksid Peipsi taha, näeksime neid üsna varsti Mehikoormas ning Räpinas.
Eesti teeb õigesti, et saadab juba lähemal ajal 10 meest Kõrgõztani mägedesse USA-Vene ja superkodumaa huvide kaitsele. Eesti panused Vene idapiiride ja superkodumaa kaitsele võiksid olla siiski 50 korda suuremad, st 500 meest ehk ca 100 000 kutselist palgaarmeelast USA rahvaarvule ümberarvestatult. Mida ei oleks vähe.
Piirdudes 500-mehelise palgaarmeega, võiksime rahuliku südamega suuren­dada kaitse­kulutusi kolm korda, kuid raha kulutada juba väikeriigile kohaselt: võimlate, ujulate ehitamiseks, Eesti poiste ja tüdrukute moraali, vaimse ning füüsilise tervise tugevdamiseks, idamaade tarkuste ja võitluskunstide õpetamiseks, rahva vara­ja­seks ettevalmistamiseks rahvust säästvaks käitumiseks (kollaboratsiooniks) erinevate liit­riikide koosseisus.
Üheaegselt nii mini- kui superkodumaa huve arvestavat Eesti kaitsekontseptsiooni tervitaksid ka tulevase superkodumaa praegused liidrid Putin ja Bush.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)