„Keskerakond tervikuna on olnud ja on edukas“. Edgar Savisaare kõne Keskerakonna volikogul 14. novembril 2015

Täna on viimane volikogu enne kongressi. Just õige aeg, et teha kokkuvõtteid. Keskerakonna toetus on tublisti üle 25%. Oleme stabiilselt Eesti populaarseim erakond. Neli korda järjest oleme saavutanud absoluutse enamuse valimistel pealinnas. Erakonna liikmeskond suureneb, noortekogu kasvab; ligi 1000 inimest on kahe kongressi vahel juurde tulnud.

Oleme lisaks Tallinnale suuremal või vähemal määral võimul paljudes paikades üle Eesti, linnades Haapsalust Narva ja Võruni, Tartust Paideni, Kohtla-Järvest Sillamäeni, valdadest Lääne-Nigulast Vaivara ja Abjani. Näiteks Jõgevamaal oleme võimul kõigis linnades – Jõgeval, Põltsamaal ja Mustvees.

Erakond tervikuna on olnud ja on edukas. Võib kurta, et me pole riigis juba 8 aastat võimul olnud. Noh ja siis? USA demokraadid olid opositsioonis 12 aastat ja Inglise leiboristid isegi 18 aastat, kannatust peab olema.

„Iga hinna eest võimule“-printsiip pole kunagi olnud Keskerakonna sisu ega stiil. See stiil on pigem meile programmiliselt lähedastel sotsidel, kes on valitsusse minekul oma põhimõtteid muutnud kolmel korral. Iga kord on nad pärast seda kaotanud valimised, pidanud vahetama esimeest, mõnikord ka erakonna nime. Viimati pidi Sven Mikser valimistel põrumise tõttu algul erakonna esimehe ning siis ka ministri kohast loobuma. Uus juht Jevgeni Ossinovski lubas esimeheks saamisel sotside poliitikat valitsuses muuta ja selja sirgu ajada. Sellepärast ta ju esimeheks üldse valitigi. Sotside poliitika aga ei muutunud grammigi!

Keskerakonnalt nõutakse riigivõimu juurde laskmise eeltingimusena kaht asja: loobuge Savisaarest ja muutke poliitikat. Ettevaatlikumad hoiatavad, et Savisaarest loobumine võib tähendada Tallinnas võimu kaotamist. Kusjuures päris pikaks ajaks. Ei välista, et neil on õigus.

Poliitika muutmine tähendab aga loobumist kõigest, mille poolest Keskerakond teistest erineb. Astmelisest tulumaksust, tasuta ühistranspordist, regionaalsest tasakaalust ning kodurahust. Loobumist pensionilisast ja ka põhimõttest, et üks tööaasta peab võrduma ühe pensionistaažiaastaga.

Seepärast ei maksa imestada reformierakondlase Jürgen Ligi kuulutuse peale, et Savisaare skalbist Keskerakonna salongikõlblikustamiseks ei piisa, välja on vaja vahetada kogu Keskerakond. Seejärel tuleks muidugi välja vahetada ka kogu Keskerakonna valijaskond, keda ’ligide’ meelest ei peaks üldse olemas olema, nii nagu neid esindavat Keskerakondagi.

Lapsesuu Urmas Reinsalu IRL-ist on jõudnud Delfis juba rõõmustada, et Keskerakonnas segaduse tekitamisega õnnestub erakonna võim Tallinnas lagundada. Sotsiaaldemokraat Marju Lauristin on andnud selgelt teada: valimistevahelisel ajal uute ohtude ajastul koalitsioone ei muudeta. Tõlgin – sotsid ei kavatse ise sellest valitsusest lahkuda, ega kavatse sinna lasta ka Keskerakonda, sõltumata sellest, kes on Keskerakonna esimees.

Järelikult on Keskerakonnal valitsusse tõusmiseks ainult üks võimalus – võita selgelt järgmised Riigikogu valimised. Koalitsioonikõnelusi oskame me kõik pidada.

Küsimus erakonna esimehest on niisiis küsimus sellest, kellega ja kelle juhtimisel õnnestub saada rohkem hääli.

Räägime olukorrast riigis.

Reformierakond ja IRL on korruptsiooni küüsis. Keda huvitavad detailid, võib ette võtta paari nädala taguse Eesti Ekspressi: Tallinna Sadam, Pentus-Rosimannuste Autorollo, Toomas ja Kristina Tautsi otseste poliitiliste siiretega firmad.

Kinnistub ka mulje, et Keskerakonna inimeste vastu prokuratuuri poolt üles klopitud juhtumid on mõeldud ainult selleks, et valitsusparteide tõepoolest süsteemset korruptsiooni varjata.

Valitsuse korrumpeerituse aste on ka põhjus, miks Reformierakond ise, eesotsas Michali, Rosimannuste ja Rõivasega, ei saa isegi arutada koalitsiooni muutmist.

Sotsid on oma peasponsori, esimehe isa Oleg Ossinovski kaudu sama Reformierakonna lõa otsas. Mäletate, pruukis Jevgenil vaid ilmuda arutelule valitsuse muutuse teemal Poska majja, kui tuligi ära uudis, kuidas tema isa on andnud suures ulatuses altkäemaksu Läti Raudtee juhile...

Ja nii ongi lõksu astunud sotside osaks ainult kärajate korraldamine. Poliitikat teevad teised.

Keskerakond seisab täna Eestis ainsana avatud, võrdse ja tolerantse Eesti eest. Valitsusparteid pole sellist Eestit suutnud luua, teised opositsiooniparteid aga ei tahagi seda.

Vaatame korra ka tulevikku.

Ees seisab haruldane rahu-aasta Eesti poliitikas, kus tavaliselt valimised ajavad valimisi taga. Järgmised valimised, kus ka kõrgeima võimu kandja – rahvas – saab oma sõna öelda, on alles kahe aasta pärast; need on kohalike omavalitsuste valimised.

Muidugi me võidame järgmised kohalikud valimised nii Tallinnas kui ka kogu Eestis, sest me teame, et valimisvõit ei küpse mitte paari viimase valimiskampaania-kuuga, vaid tööga, mida tehakse valimistevahelisel ajal. Arvan, et meil on kõik eeldused ka järgmiste Riigikogu valimiste võitmiseks. Reformierakonnal õnnestus viimased valimised võita üle noatera.

Mis puudutab presidendivalimisi, siis usun, et ka siin on meil oma sõna öelda, ja sellel sõnal on kõvem kaal, kui praegu võib-olla mõistetakse.

Märkimisväärne on ka see, kuidas on kasvanud rahva aktiivsus. Eesti poliitilise elu süda lööb aina kiirenevas tempos. Meie valija tajub seda samuti, mida näitas kasvõi see, millise kiirusega õnnestus meie noortel koguda minu toetuseks ligi poolsada tuhat allkirja või kui palju inimesi tuli Hundisilma avatud uste päevale.

Süveneb lõhe selle vahel, mida peab tähtsaks poliitiline eliit ja mida peab oluliseks rahvas.

Kõikvõimalike pseudoteemade nagu kuluhüvitised, kooseluseadus jne lahkamine ajakirjanduses on Reformierakonnale väga kasulik. Aga võõrandumine suureneb.

Millega tuleks tegelda?

Eeskätt palkade ja töökohtadega. Mitte kuhugi pole Eesti ühiskonnast kadunud teravad sotsiaalsed probleemid. Ääremaastumine kiireneb. Liivakell, mis mõõdab aega, kui saaksime midagi teha Eestist lahkunud inimeste siia tagasi toomiseks, hakkab tühjaks jooksma. Meil on, mille vastu võidelda.

Haldusreform.

Keegi sellest ei räägi, aga selge on see, et omavalitsuste kaardilt kustutamise katse tuleb. Ilusad jutud riigireformist on suitsukate. Tegelik eesmärk on võim lõplikult keskvalitsuse kätesse tsentraliseerida.

Selleks aetakse praegu aktiivselt omavalitsuste rahalise nõrgestamise poliitikat. Ja kui omavalitsused on paljaks varastatud ja vaaguvad hinge, mida nad paljuski teevad, siis näidatakse ohvrile veel näpuga ja süüdistatakse teda selles, et ta ei saa hakkama. Järgneb sundliitmine.

Jõuga tehtud haldusreform on määratud läbikukkumisele. Tuletan meelde, et nõukogude võim tegi ka Tallinna haldusreformi, jagades pealinna neljaks rajooniks sedasi, et igaüks sai tüki kesklinnast. Me viskasime selle reformi ajaloo prügikasti.

Teine küsimus, mis tuleb teravalt püstitada, on erastamine.

Me oleme lasknud end unne suigutada – uue erastamise laine ettevalmistamine käib täistuuridel. Estonian Air on laostatud. Juba on platsis need, kes korraldavad aktivate üleminekut, samas kui võlad jäetakse maha.

Kristen Michal teeb Estonian Airiga sama, mida Rosimannus tegi Autorolloga. Ainult et erafirma asemel kanditakse riigi ja rahva ühisvara, rahvuslikku lennukompaniid.

Arvake ära, miks Eesti Post kannab võõrast nime Omniva? Väga ettenägelik. Eesti Posti kaitseks astuks rahvas välja, aga mingi Omniva müüki ei panda tähelegi. Mida võõrapärasem nimi riigile kuuluval äriühingul on, seda suurema tõenäosusega see kaaperdamiseks läheb.

Ja viimaseks – läheb koolide sulgemiseks.

Seda ei salga mitte keegi. Koolide, riigi ja rahva vara ning omavalitsuste rüüstamisele peab Keskerakond vastu seisma kõigi vahenditega, mis meil opositsioonina on.

Muidugi. Meid süüdistatakse siis vabaturumajanduse vastu minemises. Sõbrad, hoopis vabaturumajanduse kaitsele tuleb asuda!

Rahvusküsimus.

Peame julgemini vastu hakkama ka vene kaardile, mida meie vastu püütakse mängida. Peame esmalt endale ja teiseks Eesti inimestele selgemini selgitama, kuidas just kõigi siinelavate inimeste kaasamine on julgeolekugarantii ning nende tõrjumine ja marginaliseerimine on julgeolekuoht.

See, et me ei tee vahet rahvuste põhjal, on meie unikaalne tugevus. Ja me peame vaatama, et seda ei pöörataks hoopis meie vastu. Me ühendame kõigist rahvustest Eesti inimesi, kes on praeguse establishment’i vastu ja kelle vastu on establishment.

Kordan veelkord. Meie ülesanne on ühendada Eesti rahva enamust, kes on täna Reformierakonna poolt kõrvale tõrjutud, kelle huvidega ei arvestata ning kes maksab kinni kitsi eliidi ärihuvid ja rikastumise. Meie võitlus keskklassi eest on endiselt meie tähtsaim roll Eesti ühiskonnas; see ei ole muutunud Keskerakonna asutamisest peale. Kui me seda rolli ei suuda täita, siis olemegi nõrgad. Siis meid tõrjutakse kõrvale. Siis tulebki mõni „kolmanda tee“ erakond ning võtab meie rolli ja positsiooni.

Fantaasiamaailmas elavad kõik need, kes usuvad, et on võimalik olemasolevate erakondade vahel leida mingi nišš, jäädes ühtlasi omanäoliseks ning samas astudes Reformierakonna, IRL-i ja sotsidega ühte ritta.

Sellist nišši pole olemas. See on sotside nišš, kus on kolm ministriportfelli ja kuus nõunikukohta, aga parteid ega põhimõtteid pole ollagi.

Mis saab, kui Keskerakond oma rollist lahti laseb?

Usun, et näeme kiirelt, kuidas meie toetus sulab, mitte ainult venekeelsete valijate seas, vaid kõigi meie toetajate seas. Miks nad peaksid meid toetama? Keda me siis esindame?

Ja miks mitte kujutada järgmisena ette, kuidas kirjanik Kaur Kender ja poliitik Indrek Tarand näiteks teevadki ära „kolmanda tee“ erakonna, mis võtab Keskerakonna koha kui parempoolse establishment’i vastane partei. Kuid meile selline saatus ei sobi, me väärime paremat!

Jaga |