Pärimise valud ja vaevad

Mu isal ja emal oli üheksa last - kuus poega ja kolm tütart. Olen noorim - 73-aastane. Noorpõlv möödus meil viletsuses, kuid kõik õed-vennad, elades ainult stipendiumist, lõpetasid ülikooli. Tulemuseks oli 4 arsti ja 3 kunstitegelast. Kaks venda põgenesid sõjaväest välismaale. Olime austusväärsed, kuigi väikesepalgalised kodanikud, kellest said Eesti Vabariigi viletsad, varanduseta pensionärid.

Arstist õde, üksik ja lastetu, sattus Tallinnas sundüürnike ritta ja lõpuks kaotas ikka eluaseme, kuid Austraalias elava venna abiga suutis ta endale buumiajal osta Hruštšovi-aegse kahetoalise korteri.

Selle aasta alguseks oli manalateed läinud kolm venda: kaks peretut-lastetut, ühel, kes varases nooruses abielu lahutanud, kusagil meile tundmatu tütar.

Tänavu jaanuaris suri ka arstist õde. Pärijateks osutusid kõik õed-vennad ja see kuskil elav vennatütar. Keegi ei teadnud, kas õde oli teinud testamendi. Hakkasin tasapisi asja uurima, sest kahju oli tema nii suure vaevaga saadud elamispinnast. Notar, kelle poole pöördusin, ütles, et pärimisregister avaneb alles siis, kui olen alustanud pärimismenetlust (hind 1206 EEK). Selgus, et testamenti pole. Pärijateks kujunesid kolm venda (üks elab Inglismaal), kaks õde ja vennatütar. Mu õed-vennad, samuti ka toredaks inimeseks osutunud vennatütar, olid kohe nõus loobuma oma osakust, et korter Tallinnas jääks tervikuks ja võiks saada minu tudengist tütretütrele, kes elab ühiselamus.

Nüüd aga astus tegevusse meie „kummitemplis" muu hulgas lauljate, tantsijate, sportlaste ja naljameeste nupulevajutamise viljana vastu võetud pärimisseadus.

Selle kohaselt on nii, et kui keegi pärijaist ütleb notariaalselt lahti oma osakust, astub tema asemele tema järglane (nt laps või lapselaps) ning tuleb uuesti maksta pärimismenetluse maks, algab uus 3-kuuline mõtlemisaeg. Surnud venna tütrel on aga 3 last! Keeldumisaktid tuleb teha igale eraldi ja maksta, aina maksta notarile... Kui lõpuks jõuakski pärandi avanemisele, peavad kõik pärijad korraga ilmuma notari juurde (ka Inglismaal elav 82-aastane põievähki põdev vend).

Edasi! Märtsi algul võttis üks pärijavendadest kätte ja suri ära. Ta oli lastetu ja vaene kui kirikurott. Naiivselt arvasin, et surmatunnistuse esitamisel pärijate arv lihtsalt väheneb ühe võrra, kuid - võta näpust! Temal on ju paberil juba menetluse järgi õhk-osak, mida tuleb teistel hakata pärima. Tuleb uuesti avada temale pärimismenetlus, maksta 1203 EEK, saata üle Euroopa laiali notariteatised, jälle algab 3-kuine mõtlemisaeg jne.

Leinamisaega mul pole. Kirjad käivad, telefonid tirisevad, õe korteri üüriarved kuhjuvad. Ei tea ju keegi, millega asi lõpeb. See seadus pidi ju kaitsma ainult pärijaid. (Praegu ajame Välisministeeriumi kaudu mõni aasta tagasi Austraalias surnud venna surmatunnistuse kättesaamist, sest muidu on tema ka üks pärija.) Kui asi jõuabki ükskord pärandi avanemisele, tulevad veel maksta mõned tuhanded notarile.

Kui mu neurokirurgist vend suri 1990-ndate algul Vorkutas, vormistasin siin paberid kinnitusega, et me ei soovi tema pärandist midagi, ja jätsime kõik tema elukaaslasele. Asi sai aetud mõne päevaga peale kuue kuu möödumist.

Praegu on nii, et alustatud pärimismenetlusest ma lahti öelda ei saa. Seda ei luba seadus, mille autoriks tark Rein Lang, kes nüüd saab hakata looma kultuuriseadusi.

Minu pärimissaaga näitab kõigile, eriti aga suurperedele, mis neid ees ootab, kui keegi lahkub elust testamenti tegemata.

TESTAMENT PEAB OLEMA!

/Kirja saatnu isik toimetusel teada./

Jaga |