Narva pahupoole kujundajad

Siinkohal aga peaks tähelepanu pöörama ka Narva poliitilise elu varjuküljele või õigemini sellele, kuidas Narva edusamme püütakse varjutada.

Edutud korruptsiooniotsingud

Teadupärast võeti 2007. aastal, kui Eestit hakkas juhtima uus valitsuskoalitsioon, vastu otsus, et KAPO hakkab kontrollima korruptsioonijuhtumeid suuremates omavalitsustes. Tegelikkus on näidanud, et kontrollitakse vaid Tallinna, Pärnut ja Narvat.

Nii ongi Narva kohta käivatest süüdistustest „korruptsioon" üks levinumaid, kuid tegelikkuses meenutab Narvast korruptantide otsimine musta kassi otsimist pimedas toas, kus teda võib-olla polegi, aga keegi olla kunagi näinud ja rääkinud, et see kass seal toas olla olnud. Riigikontroll, mis lausa elas Narvas ligi aasta aega, leidis pärast kontrollimist kuus pisiviga, millest tõsteti aga suur lärm nn sõltumatus ajakirjanduses.

Tegelik korruptsioon

Analoogilisi süüdistusi ja massimeedia hullumist võis täheldada samuti teistes eelmainitud linnades. Tegelikku korruptsiooniolukorda võib igaüks vaadata korruptsioonivastase liikumise kodulehelt transparency.ee. Sealt aga selgub, et tõsised lood korruptsiooniga on hoopis riigi tasandil.

Näiteks ainuüksi Tartu Ülikoolile, mille eelarve on suurem kui Tartu linnal, tehti Riigikontrolli inspekteeringu lõppemisel kaks korda rohkem märkusi kui Narvale. Millega see lõppes? Peaaegu kogu meedia vaikis selle maha.

Näitena saame tuua Tartu abilinnapea, kes oli oma 12,6-protsendise osalusega suurim AS-i TREF aktsionär. Alates 2003. aastast on TREF sõlminud linnaga 145 teedeehitus lepingut ehk üle poole. Kas te kujutaks ette, et Narva abilinnapeal majanduse alal oleks osalus teedeehitusfirmas ja see firma võidaks hankeid? See abilinnapea oleks meil elusalt ära söödud, kuid Tartu abilinnapead kaitses peaminister Ansip isiklikult.

„Imelikud" tehingud valitsustasandil

Huvitav lugu oli ka Tallinnas, kus Eesti Kunstiakadeemia (eesotsas  reformierakondlane ja endine kultuuriminister) sõlmis uue hoone ehitamise lävel ilma konkursita rendilepingu Tallinna kesklinnas asuva Estonia pst 7 omaniku Teatri Majaga.

Sama huvitav tehing toimus Tallinnas Siseministeeriumi haldusalasse kuuluva Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kolimisega odavatelt üüripindadelt kallitesse südalinnas asuvatesse ruumidesse. Seda ajal, mil siseministriks oli sotside juht ja sihikindel korruptsiooni vastu võitleja Jüri Pihl.

Näitena võib tuua ka korterisse registreeritud firma, millel veel eelmisel aastal polnud töötajaid ega erilist majandustegevust, aga mis võitis Keskkonnaministeeriumi toel hanke, millega anti rendile paarikümne miljoni krooni väärtuses riigivara. Või see, et Viru ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse kriminaalasja, milles süüdistab Ida-Virumaa keskkonnateenistuse juhatajat pistise nõudmises. Või siis see, et Maksu- ja Tolliameti revisjoni all olnud firmast soodushinnaga kaupu ostnud juhtiv maksuametnik jäi Riigikohtus juunis langetatud otsusega süüdi korruptsioonivastase seaduse rikkumises.

Vaikimismüür

Võib jäädagi tooma näiteid, millest selgub, et riigiametites on korruptsiooni mitmeid kordi rohkem. Neid lugusid aga ajakirjanduses ei käsitleta. Väga paljudel juhtudel ei võeta ilmseid korruptsioonijuhtumeid uurimise allagi. See näitab, et riik on eemaldumas demokraatiast, et sõltumatut uurimist ei toimu ja et teatud inimesed on teistest võrdsemad. Sellistest korruptsioonilugudest võib lugeda hiljuti välja antud raamatust „Kuritöö ja karistamatus".

Laimajad ja mustajad

Kes aga on süüdistajad? Narvas näiteks endine politseikomissar, kes on laimu eest kohtusse kaevatud. Endine piirivalvur, kes on sõlminud sõbrakokkuleppe vana laguneva ühiselamu linnale tagasiostmiseks oma sõbralt, kes on moepärast teises valimisliidus. Endine Narva Elektrijaamade direktor, nüüdne IRL-i liige, kelle juhtimise ajal soosis Narva Elektrijaamade õlitehas paari firmat, kes põlevkiviõli vahendamisega korralikke kasumeid teenisid. Endine Kreenholmi õmblusvabriku direktor, kelle arvates võis veehinna marginaalne tõus (Kreenholmi käibest 1%), viia ettevõtte hääbumiseni, kuid kes on unustanud omaenda isiklikud vahendusfirmad, mis puukidena hävitasid Kreenholmi.

Ajakirjandus haarab  kinni just selliste süüdistajate arvamusavaldustestja loomulikult edastab need kiiresti, lootes, et lugejad usuvad kõike. Muuseas, enamikel juhtudel jääbki süüdimõistjaks vaid ajakirjandus.

Ühest uuringust selgus, et ajakirjanduse negatiivne suhtumine muudab inimese avalikkuse ees kurjategijaks ka siis, kui teda pole kohtus süüdi mõistetud või isegi kuriteos kahtlustatud. Põhjuseks on paljuski see, et laim ja solvamine pole enam kriminaalkorras karistatavad ning et vastavalt sellele ka käitutakse.

Seega tasuks suhtuda ajakirjanduses avaldatusse mõistlikult ja mitte uskuda kõike, mida avaldatakse vaid selleks, et suurendada ajalehtede tiraaži.

KESKERAKONNA NARVA PIIRKONNA JUHATUS

Jaga |