Noored peaks saama oma riigis peremeesteks

Ülemuse järeltulija kutsus mind küll hiljem tööle tagasi, kuid olin juba hõivatud oma suvekoduga ja aastaringne töö kivimajas enam ei sobinud. Olengi nüüd aktiivsest poliitikast ja majandustegevusest üle 20 aasta eemal olnud. See aga ei takista ümbritsevat lahtiste silmadega tajuda. Lahkaksingi siis omast seisukohast lähtudes noorsooprobleemi. Kellele minu seisukoht ei meeldi, vaielgu vastu. Arutelu viib elu edasi!

Iseseisvumise järel

(minule oli see taasiseseisvumine) terendus Eesti noortele lääneriikide elatustase, mis tuli saavutada sprinteritempos ja vahendeid valimata. Ei jagunud mõistust aru saada, et riigi ja elanike püsiv heaolu sõltub riigis toodetava väärtusest, ekspordi-impordi suhtest. Tootmisvahendite vanarauaks müümisest laekunud välisvaluuta andis tulu vähestele, riigile vist hoopis vähe.

Läänest pärit sõprade kaasabil likvideerisid tollased „pumba juures olijad" Eesti tööstuse. Kadusid „Ilmarine", „Volta", Masinatehas, Ekskavaatoritehas, „Dvigatel", „Baltijets" jt. Sama rada läks elektroonika-, tekstiili-, jalatsi- ja plastitööstus.

Kadus vajadus kvalifitseeritud töötajate järele. Mõned oskustöölised võisid õppida uue eriala. Tekkis ka hulk oskusteta ehitustöölisi.

Nõrgemad leidsid lohutust alkoholist ja narkootikumidest - nemad tööturule ei naasegi. Lõhutud perekonnad ei suuda ka korralikult lapsi kasvatada.

„Keskmine" keskkooli lõpuklassi poiss pole kordagi haamriga sõrme peale löönud. Tootvale tööle? Oh ei! Tema peab ennast intelligendiks. Mida kõrgkoolis õppida, see pole tal ka veel päris selge. Füüsiliselt ei kõlba selline noormees aga ajateenijakski; ega ta sinnagi eriti kipu.

Realistlikumad

on need noored, kes põhikooli järel lähevad kutseõppesse. Ka nemad võivad hiljem kõrgkoolis õppida, siis juba teadlikult eriala valides. Maanoortel on veel säilinud side oma juurtega, käed varakult mullased ja õlised.

Kolmanda grupi moodustavad noored, kes piirduvad põhikooliga või ei lõpeta sedagi. Nendel puudub tööoskus, veel enam tööharjumus. Palka aga küsivad - kaks tonni! Kelle huviorbiiti nemad küll peaksid kuuluma?

Tütarlapsi

tuleks õpetada ema olema, meil aga õpetatakse neid emaks mitte saama. Juba algklassides õpetatakse kondoomi kasutama, abort pole harv nähtus. Kurb on näha tänaval teismelisi tüdrukuid poolpalja alakehaga, sigarett hambus. Kas neist saavad elujõuliste laste emad, Eesti elu edendajad?

Paljud neist kipuvad hoopis heaoluriikidesse lapsehoidjaks või nõudepesijaks. Kuid ka see üle-jõu-elamise heaolumull kipub pauguga lõhkema juba kogu Euroopas.

Kurb on ka vaadata, kui väikese lapsega noor isa viskab bussi sisenedes suitseva koni maha.

Oleme kui moonakad,

kes otsivad mõnusamat mõisa. Ja ega see meie omakspeetud „mõis" nii väga meie oma enam ei olegi. Mõisahärrad on tulnud kaugelt ja kõrgelt ning omade tavadega. Milleks kasumit siia investeerida, kui selle võib maksuvabalt välja toimetada? Kui moonakad hakkavad palka küsima, võib tootmise Hiinasse üle viia - eks elage töötu abirahast!

Meedia propageerib iidolikultust. Mõnigi iidol, kes noortel vere vemmeldama paneb, on tegelikult piiratud silmaringi ja vähese haridusega. Ei märka aga saateid ega artikleid, mis populariseeriks reaalaineid ja majanduses vajalikke erialasid.

Eesti raietöölised ja traktoristid siiski võistlevad piirkondlikel ja rahvusvahelistel võistlustel üsna edukalt; see kajastub ainult Maalehes.

Räägitakse Tiigrihüppest.

Kesktasemel IT-poisse kohtame kõikjal, üksikuid „patsiga poisse" on märgatud ka väljaspool, aga kõrgtasemel spetsialiste peame mujalt hankima. Meie kesktasemel keevitajad lähevad Soome ehitustöölisteks, aga siinsesse laevaehitusse tuuakse keevitajaid Ukrainast. Kas nemad on meie noortest andekamad, töökamad?

Tööbörs pakub tööd turundusinsenerile, kelle ülesandeks on potentsiaalsele ostjale kaela määrida importkaupa. Tootmisinsenerile, kes vajalikku kaupa valmistaks, tööd pakkuda pole. Kas lähemegi viie rikkama riigi sekka oma nigela tootmisbaasiga?

Meie noorpoliitikute

elukäigust torkab silma, et paljudel on olnud esimeseks töökohaks nõuniku ametikoht. Riigiametnikku nõustab koolipingist tulnud nooruk, kel pole mingit majanduskogemust! Parteid kergitavad neid edasi juhtivatele ametikohtadele, seaduseandjateni välja. Sealgi vajutavad nad nuppu kardinali(de) näpunäitel. Neil on meeles, et uue noorpoliitiku lavalekergitamiseks piisab üheksast kuust!

Meil on Noored Kotkad, Kodutütred, gaidid, skaudid. Need organisatsioonid peaks kasvatama isamaalisust, õpetama eluks vajalikke oskusi, aitama meeldivalt aega viita. Kui suur osa meie noortest kuulub nendesse? Millegipärast on märgatav küll Kaitseliidu tegevus, sellele järelkasvu aga ei propageerita. Kõrgematel ametnikel peaks olema soovitavalt reservsõjaväelase auaste. Ehk oleks see mingi stiimul noortele?

Kahtlen, kas venekeelsetes koolides

õpetatakse ajalugu ausalt. Ka eesti keelde suhtutakse seal tõrjuvalt. Ei ole kuulnud organisatsioonidest, mis peaks neis koolides kodanikutunnet kasvatama. Seadustega seda ei tekita! Ka igapäevane elu ei sunni neid eesti keelt kasutama. Teenindusettevõtetes tuleb tihti ennast arusaadavaks teha hoopis vene keeles. Keeleinspektsioon on meil nagu olematu.

Vahetusõpilane Saksamaalt sai kuue kuuga suhtluseks vajaliku eesti keele selgeks ja hiljem oli kodumaal edukas rahvusvahelisel õpilaste tõlkevõistlusel. Ka hoopis teisest keeleruumist jaapanlane õppis lühikese ajaga eesti keeles suhtlema.Väga meeldiv!

Tõele au andes -

ühissõidukis pakuvad eakale istet rohkem venelased kui eestlased.

Sõbralik naeratus, „palun", „tänan" (südamlikumalt „aitäh") on meie inimeste suhtlusarsenalist kadunud. Ustest väljumise-sisenemise „kultuuriks" on trügimine. Vähe on härrasid, kes daamile eesõigust pakuvad.

ETV telesaade „Püramiidi tipus"näitab, et meil siiski on andekaid ja töökaid inimesi. „Rakett 69" ergutab tippu pürgijaid. Tore!

Rohkem oleks vaja noortele suupäraselt serveerida Eesti majanduse vajadusi ja võimalusi, tagamaks inimväärne elu.

Saagem ometi oma riigi peremeesteks! 

Mõelge sellele, noored!

EINAR LEPP, vaatleja

Jaga |