Eestlase kodutee Strasbourg’i vangistusest

Eino Alabert,      24. mai 2006


Mind mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 1944. aasta südasuvel. Umbes kuu aega peale sõja lõppu, kui olin koos kahe kaaslasega pidevalt läänesuunas põgenenud, langesin prantslaste kätte sõjavangi.
Vangilaager asus Strasbourg'i linna lähedal Maginot' liini maa-alustes kasarmutes.
Toideti niivõrd, et sõjavangid päris kokku ei langeks. Peale paarikuulist nälgimist käsutati kõik N.Liidust pärit endised Saksa sõjaväes olnud laagri õuele. Seal ootas meid kolm sileda välimusega NKVD ohvitseri. Üks neist pidas lühikese kõne, milles teatas, et Suur Kodumaa on meile kõik andestanud: see, kes koju tagasi soovib, pangu nimi kirja – ja kuu-poolteise pärast ta ongi kohal. Vanemad mehed, kes olid elu rohkem näinud, end kirja ei pannud, vaid ütlesid noorematele: „Poisid, te ei lähe koju, vaid Siberisse! Kas te NKVD-d veel ei tunne?"
Kui sõitsime läbi Lääne-Saksamaa, meid ei valvatud ja toideti hästi. Kohalikud elanikud, nähes, et autodel on sõjavangid, loopisid meile saia, leiba, õunu jne. Sõjapurustusi oli vähe näha. Pühapäeval helisesid kirikukellad. Rahvas oli korralikult riietatud. Kohe näha, et rahuaeg.
Kui saabusime Eisenachi linna Ida-Saksamaal, kostsid raudteejaamas valjuhääldajaist tervitused ja väljas olid loosungid „Tere tulemast kodumaale!". Avanes teistsugune pilt: sõjapurustused olid suured, jaamahoonete aknad purud ja ruumid reoga „väetatud". Saksa naised koristasid seda roppust ja palusid meilt tükikestki leiba. Huvitav võrdlus: Lääne-Saksamaal loobiti leiba, Ida-Saksamaal aga kerjati.
Rongis toideti juba kehvemalt, Poolas aga ilmus vagunisse konvoi. Brestis pandi meid laagrisse. Peaaegu iga päev lahkus laagrist püssimeeste saatel sadu mehi. Tuli minugi kord. NKVD-laste saatel marssisime jaama, kus ootasid trellitatud akendega loomavagunid. Nüüd lõpuks sai selgeks vanemate meeste hoiatus.
Sõit lõppes Petshora jõe ligidal Vorkuta—Vologda raudtee Sindori jaamas – mitte kaugel kohast, kus Eestist mobiliseeritud olid metsa lõiganud ning kus üks kolmandik neist suri nälja ja külma tagajärjel. Laagris olime koos endiste punaarmeelastega, kes olid Saksa sõjavangi langenud.
Peale aastast Siberis-olekut päästis meid Narva ehituspataljon — sõjavangis ei tohtinud pikalt pidada, aga järelkaristus tööpataljonis võis kesta neli aastat. Ühe Pärnu noormehega jõudsime järeldusele: las taastavad Narvat need, kes selle puruks pommitasid, ja deserteerusime. (Mul on selle kohta Maneezhi tänava arhiivist paber: desertöör, tagaotsitav – seega paberitega metsavend.) Läksin kaevandusse, sest põlevkivibasseinis oli tööjõudu hädasti vaja. Pealegi teadsin, et kui kätel pole n.ö verd, siis vahelejäämise korral Siberisse ei saadeta. Kuna mul oli olemas sünnitunnistus, sain passi ja ühiselamukoha.
Sõjaajal ma surma väga ei kartnud, 1949. aasta märtsis aga küll. Sain küüditamisest ennem teada ja palusin töölt mõne vaba päeva, redutasin 24.–27. märtsini ühes talus. Kui vabad päevad lõppesid ja küüditamine läbi sai, elasin juba veidi julgemalt, sest 25. märtsil mind taga ei otsitud.
Peale abiellumist sain toa erakorteris. Kuue aasta jooksul sündis kolm last. Nad lasteaias ei käinud – see asus kaugel. Rügasin kaevanduses rasket tööd teha ja minu palgast jätkus kõigile – riigilt ei saanud laste kasvatamiseks kopikatki. Viisin ellu esimese Eesti Vabariigi aja loosungi: igas perekonnas olgu vähemalt kolm korraliku haridusega last. Kuna abikaasa oli kulaku tütar, mina aga desertöör, siis me ise kõrgharidust omandada ei saanud, kuid püüdsime, et vähemalt lapsed seda võiks. Nad täitsid neile pandud lootused. Kaks lõpetasid Moskva Riikliku Ülikooli ja olid samas aspiratuuris, noorem tütar oli veel ka ühe Ameerika ülikooli aspirant. Poeg on lõpetanud kaks teaduskonda Tartu Riiklikus Ülikoolis.
Kõige rohkem vihkan ebaausust ja pugejalikkust. Oma elu olen ausalt elanud – on, mille üle uhke olla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)