Euroliidus elades ja Savisaarest mõeldes

Vene ajal käis asjaajamine ikka üle Moskva. Moskva andis fondid, ja selle järgi majandus ka toimis. Ja toimis nii, et polnud näljaseid ega töötuid. Lapsed olid hoitud ning haridus ja igasugune huvitegevus ja ringid olid neil tasuta. Arstiabi oli kõikjal tasuta. Tööpuudust ei olnud. Eestis oli arenenud kergetööstus, mis tootis kogu Venemaa tarbeks. Meie põllundusest levisid legendid. Eestil oli ETKVL-i (umbes tänane ETK – Toim.) varumissüsteem, mis andis lisatööd maainimestele. Ja palk oli kolhoosides-sovhoosides, näiteks lüpsjal, treiali omast kõrgem. Vahel kõrgem ka kui viletsal inseneril. Kes tööle ei läinud, sellega tegeles miilits ja pani tööle kohustuslikus korras.

Minuealised mäletavad seda. Tänastel noortel on eneseupitamiseks lihtsam kõike seda varjata ja halvustada.

Loomulikult olid tollel ajal ka omad varjuküljed. Näiteks oli lubatud avalikult röökida Ameerika imperialistide kui anastajate vastu. Täna oleks see juba hullem kui vihakõne. Ja seda püütakse ka kriminaliseerida.

Eestil on raha küll

Kui noor lugeja arvab, et ülistan eelmist riiki, siis vähemalt sellepoolest küll, et elekter, korter ja bensiin olid üliodavad, võrreldes palgaga. Toit ja ajakirjandus samuti. Makse justkui ei olnudki. Täna on teisiti. Riik kurdab rahapuuduse üle ja maksud on väga kõrged.

Eestis on tegelikult raha küll. Meie probleemiks on elukallidus. Kõige põhilisemad eluks vajalikud asjad on maksudega rängalt koormatud. Esmatarbekaupade pealt on käibemaksuga lihtne raha korjata, ja tulemuseks on meie praegune olukord. Lapse sünd määrab perekonna mitmekümneks aastaks viletsusse. Sotsiaalsed hüved on peaaegu olematud.

Samas suudab EU riik Iirimaa müüa toitu ilma käibemaksuta ja sotsiaalhoolekanne on meie omast palju parem. Lisaks kõigele tõsteti seal just palku ja tööliste tunnitasusid.

Tallinnas on elu pisut kergem, sest linn kannab, erinevalt riigist, ise hoolt. Aga riigile see ei meeldi. Oi kuidas ei meeldi! Loomulikult on selle taga kadedus ja omapoolne saamatus.

Siit ka kogu meeletu riiklik meediarünnak Edgar Savisaare vastu. Saades teada, et rüvetatud kodus, mis peaks olema puutumatu, tuleb puhastusriitus, tõstis justiitsminister Urmas Reinsalu meeletut vihakära selle kodu peremehe vastu. Eestlastele loomulikku riitust nimetas ta põlastavalt „sabatiks“, mis on ka Eesti rahvusvähemuse – juutide – häbematu mõnitamine. Kas see pole otsene vihaõhutamine?

Mis on Savisaarel ühist sabatiga?

Sabat on juudile rõõmus puhkamispäev, usuline perekonnapüha. Mis on lapsministri arvates Savisaarel sellega ühist?

Reinsalu kirjutas: „Sabat Hundisilmal pole mingi agoonia, vaid märk eestivaenuliku tegelase uuest aktiivsusest.“ Kahjuks nii totakalt mõelda ja ka kirjutada oskab vaid tänane justiitsminister. Ja ta jätkab: „Puhastussabatite korraldamine Hundisilmal on selle üks element, järgnevad kindlasti ka muud tsirkused.“

Vaid siiani lugedes tahaks küsida: kas sa, poiss, koolis ka midagi õppisid? Tee endale ikka sabati mõiste selgeks ja hakka siis ilkuma! Äärmine harimatus.

Edasi tulevad ministri kirjutises juba jõuetud vihapursked Keskerakonna, linnajuhtide ja ka nende parteide aadressil, kes suvel Savisaarelt nõu küsimas käisid. Käisid jah! Ja teada on, et Savisaar pani nad kõik oma kogemuste ja tarkusega paika. Muidugi teeb see Reinsalu kurvaks.

Maestro Eri Klas: Reinsalu peaks ametist lahkuma

Maestro Eri Klas oli esimene, kes reageeris, ja üsna jõuliselt: „Minister, kes millegi nii alatu ja üheülbalisega hakkama saab, on ohuks meie riigile ja peaks ametist lahkuma.

Kui selle jampsi oleks kirjutanud mõni elus pettunud netikommentaator, võiks inimesele andestada, et aga tegemist on justiitsministriga, tuleb Reinsalu vihkavasse kirjatükki suhtuda täie tõsidusega. / - - - /. Justiitsminister Reinsalu pole kunagi lugenud Eesti Vabariigi põhiseadust. Kuidas muidu seletada seda, et ta pole midagi kuulnud süütuse presumptsioonist, sellest, et kedagi ei tohi käsitleda süüdlasena enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Edgar Savisaart pole kunagi üheski kuriteos süüdi tunnistatud,” kirjutas Klas.

Ja siin olemegi jõudnud vaikiva ajastu algusesse. Seadust jälgima pandu eirab seda oma suva järgi.

Meie riigi põhiseadus on tallatud Brüsseli ametnike jalge alla. Peame küsima neilt luba, kuipalju piima lüpsta, kuipalju raha eraldada lennunduse jaoks jne.

Samas peame võõraid käsukorras vastu võtma, sest Euroopa Liit on süüdi sõjapõgenike ohjeldamatuses.

See ongi meile lubatud Euroliit! Kas me nõustume sellega? Vaat selles on küsimus!

Kas taasalgab vaikiv ajastu?

Läksin ka ise – täna täpselt kuu aega tagasi, 18. oktoobril – Hundisilmale, olgugi et olen hoopis EKRE liige. Mind huvitas kogu see atmosfäär. Nähes seda tohutut pooldavat rahvahulka, andsin meelsasti ka allkirja Savisaare toetuseks. Mäletan teda veel Plaanikomitee esimehena ja Rahvarinde liidrina. Ta väärib austust. Kogu selle ürituse korraldus oli nii vahva, et ma polnud kitsi oma tänusõnadega Erki Savisaarele, keda seal kohtasin. Palju oli korraldajate seas noori ja ka venekeelseid, kes ladusas eesti keeles juhtisid ekskursioone.

Hästi tehtud ja ei unune vist iial!

Tagasiteel Hundisilmalt mõtlesin Reinsalu vihakõne peale. Kas meil tõesti on algamas vaikne ajastu?..

AIVO OINA, vaatleja

[fotoallkiri] Aivo Oina kinnitab, et tal on õigus oma mõtte vabaks väljendamiseks selles riigis, vähemalt veel täna ja praegu. Tegelikult aga arvab ta, et taas on algamas „vaikiv ajastu“.

Jaga |