Kuhu jääb riigijuhtide materiaalne vastutus?

 Need kümned miljardid kroonid, mis Reformierakonna pealiku  saamatu juhtimise tagajärjel on tuulde lennanud, on viinud Eesti riigi ja rahva katastroofini. Selle asemel, et täituks Ansipi suur utoopiline lubadus – viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka –, oleme kukkunud Euroopas viimaste  kilda peaaegu igal elualal. Esirinnas oleme vaid aidsi leviku ja aktsiiside kõrge taseme poolest.

Kõik reformid aia taga

Nüüd tuleb välja, et ka ministrid peaminister Ansipi erakonnast on sama saamatud kui peaminister ise. Kõik selle valitsuse reformid on läinud aia taha ning Reformierakond peaks küll hakkama kiiremas korras oma nime muutma. Selle erakonna ettevõtmiste sisu vastaks tõele, kui ta kannaks nime Käpardite või Saamatute partei. Selleks annab tõsist põhjust asjaolu, et riigi valitsus asus juhtima Tallinna „vanalinnapäevi“ – lõhkumiste ja rüüstamiste alal. Niisuguse idee elluviimiseks kasutas ta ära Pronkssõduri rumalat deporteerimist ööpimeduse kattevarjus. Lootes, et pimedas keegi ei näe, kuidas Eesti peaminister sülitab näkku ausambal seisnud pronkseestlasele.

„Mida sina kärbid, kui kärpeid ei ole!...“

Pärast seda hakkasid kahanema Eesti riigikassa tulud ja nüüd olemegi jõudnud niikaugele, et raha ei jätku enam mitte millekski. Sõna „kärped“ on eelarvega seoses läinud sedavõrd moodi, et päeva jooksul kuuled seda kümneid, kui mitte sadu kordi. Isegi kunagine populaarne „Puuriida“-laul on juba ümber tehtud: „Mida sina kärbid, kui kärpeid ei ole!..“

Minu arusaamise järgi peaks nüüd ära kärpima just sellise valitsuse koos oma saamatute ministritega. Meie armsas Eesti Vabariigis pole presidendil küll suuremat rolli kui olla „pulmakindral“, kuid mõnele targemale mehele võiks ta ikkagi anda võimaluse uus valitsus moodustada. Eesti rahva heaolu läheks sellest kindlasti paremaks.

Ma ei hakka siin korrutama proua sotsiaalministri saamatusest ja tegematajätmistest – neid teavad nüüd juba isegi koolieelikud. Tuletan vaid meelde ikka ja alati ning igal pool kehtivat vanarahvatarkust: kala hakkab mädanema peast.

Sellisest rumalast „peast“ aga peab kiiremas korras lahti saama, kui tahame, et meie rahvas võiks inimlikult elada. Seda aga tuleb teha kõige kiiremas korras, sest muidu kukume nii sügavale vaesuseorgu, millest välja ronimine pole jõukohane aastakümneid. Et kahekümne esimesel sajandil oleks hirmus kuulda Eestis loosungit „Tööd ja leiba!“, võiks praegune loosung siin olla „Parempoolsete valitsus erru!“.

Arukas valitsus lõpetaks ka ära Eesti militariseerimise, mis on üks rumalamaid ja raharaiskavamaid suundi Eesti Vabariigi valitsuse ettevõtmistes. Elada sõpruses naaberriikidega oleks kindlasti odavam ja turvalisem.

ENDEL PAAP, pensionär Jõhvist

Jaga |