Nädala juubilar VAINO VÄLJAS 80

Küllap oled nõus, et neli viiendikku sajandist, mis meil ära nähtud ja kaasa tehtud, on olnud elamist väärt. Sul on olnud õnne teha olulisi asju just seal, kus oli vaja aidata, et mõni asi päris untsu või valesse suunda ei läheks, ning seista just neis erinevate tõdede ja plaanide põrkumise-hargnemise sõlmkohtades, mille tegelikud tagajärjed ja valikute õigsus ning kasutegurid selguvad aastaid hiljem. Nagu ikka murrangulistel aegadel, ei jõuta kunagi üksmeelsete hinnanguteni, kuid õige mees (ja õige hiidlane!) võib tagasi vaadates olla rahul, et on alati talitanud oma rahva huvides ja olemasolevate võimaluste maksimumpiiril.

Sul pole kunagi olnud kihku trügida, oma teeneid rõhutada ega kedagi halvustada. See räägib tõelisest eneseväärikusest, mis meil on muutumas aina suuremaks defitsiidiks.

Sa oled seni ainus eestlane, kes tuumariigi suursaadikuna on maailmapoliitikas mõjutanud ka suurte asjade käiku. Veel enam,  Sulle oli antud võimalus mõjutada arenguid oma kodumaal ja olla üheks võtmeisikuks Eesti taasiseseisvumisloos. Mitte asjata polnud Sa 1990. aastal üks kolmest Eesti elanike silmis enim hinnatud liidrist, ning asjata pole rahvas Sind nimetanud Eesti XX sajandi 100 suurkuju hulgas (2002).

Sa oled oma elu üheks kõrghetkeks nimetanud 16. novembrit 1988, mil Sul tuli erakorraliselt juhatada Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärku, mille suveräänsusdeklaratsiooni üksmeelse vastuvõtmise signaaliks kahtlejatele ja kõhklejatele oli kindlasti Sinu esimesena poolthääleks tõstetud käsi. Tookordne kojuminek, mil iga vastutulija tahtis rääkida ja tänada, pani Sind soovima: "Oleks kõigil Toompealt alla tulemine selline!"

Sind on kritiseeritud mõne arvates ülearuse ettevaatlikkuse pärast. Kuid ise oled rääkinud pidevast ohutundest, et sündmusi mitte üle piiri lasta minna, sest piisanuks vaid ühest provokatiivsest käsikähmlusest Lauluväljaku suurkogunemiste ajal, kui asi läinuks käest (nagu juhtus Pronksiööl).

Oma osa mängis seegi, et Väljas, Rüütel ja Toome toetasid üksteist erimeelsustest hoolimata. Pealegi, tundes suurt poliitikat, Sa teadsid, et maailmale on esmatähtis globaalne julgeolek. Kindlasti polnud (ega ole tänini) Läänel tahtmist riskida tuumahiiglase ääreala väikeriigi pärast.

Johannes Käbinist rääkides oled meenutanud Gabriel García Márquezi, kes oli Sulle kord öelnud: „Inimene ei vali aega, millal ta sünnib, ega kohta, kus ta sünnib, ega oma vanemaid, kellest ta sünnib, aga ometi annab juba loodus talle armastuse oma maa, selle keele ja nende inimeste vastu." Nii oli Käbiniga, nii on olnud Sinu ja paljude teistega. Tasub meenutada Plehhanovi sõnu isiksuse osast ajaloos, ja olgu see võrdlus tõendiks, et ka tolles süsteemis sai südametunnistusega inimene teatava riskiga ja teatud piirides ometi mõndagi positiivset ära teha.

Viiskümmend sõjajärgset aastat on üks etapp Eesti ajaloos, mida kustutada ei saa. Eestimaa säilis, kultuur ja majandus arenesid. Oleks võinud ka teistmoodi minna. On ime, et vaatamata kõigele, mis oli, räägib 900 000 inimest ikka eesti keelt. Aga mis võinuks juhtuda, kui kogu selle aja olnuks võimul Karl Vaino taolised?

Sinu olles ELKNÜ Keskkomitee esimese sekretäri ametipostil (1955-1961) said hinge sisse aastakümneid kestnud Eesti noorte suvepäevad, samuti 1956. aastal just Eestis  alguse saanud Baltikumi üliõpilaste laulu- ja tantsupeo Gaudeamus traditsioon, mis eeloleval suvel jätkub Leedus.

EKP Tallinna Linnakomitee I sekretäri päevil (1961-1971) said teoks Tallinna ja Helsingi vaheline regulaarne laevaühendus, Noorsooteater, Tallinna vanalinna võtmine riikliku kaitse alla (1966) jne.

EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri aegu (1971-1980) valmistas NLKP KK Poliitbüroo 1977. aastal ette Eesti ärakuulamist „kodanliku natsionalismi ilmingute" vohamise pärast. Sellest oleks tulnud „kaheksas pleenum ruudus", mis õnnestus ära hoida ainult tänu Käbini ja Sinu resoluutsele jutuajamisele N. Liidu peaideoloogi Susloviga. Ilmselt ka seetõttu ei saanud Sinust Käbini järglast, vaid tuli hoopis 8-aastane auväärne eriasumine Ladina-Ameerikas. Viimaks, ajaloolisel 1988. aastal,  asetusid asjad ja Sinagi ikkagi oma kohale, Eestis.

Mitmed omal ajal katlamajades ja mujal redutajad võiksid endalt küsida, nagu küsis eesti rahvuslane Jaan Kuldkepp enam kui saja aasta eest: „Tagasivaatajale selgub nüüd, kuipalju on tolleaegsel ametliku venestuse ajastul ja selle kiuste äraandjateks tembeldatud meeste poolt tööd tehtud eestluse alalhoiuks. Mina aga püüdsin võõra rahva seas end puhtana hoida. Kas ma tõin sellega endale ja eesti rahvale suuremat kasu?"

MALLE SALUPERE

Jaga |