Välispoliitikas on kõik võimalik

TOOMAS VÄLI,      17. aprill 2002




Lähis-Ida kriis on viimasel ajal sütitanud paljudes inimestes kirgi. Kahjuks on pidanud enne seda süttima sajad majad Palestiinas, surema inimesed ja kustuma lootused konflikti osapoolte poliitiliste kokkulepete sõlmimise suhtes.

On selge, et iga probleem vajab ajaloolist retrospektiivi. Siiski ei taha ma käesolevat artiklit pühendada sellele, kelle tegevusmotiivid on rohkem õigustatud. Seda enam, et iidseimad asukad Palestiina aladel olid kaasani hõimud, kes ei olnud juutide ega araablaste rahvusgrupi esindajad. Vaatlen hoopis seda, millised võiks olla lahendused Lähis-Ida konfliktile ning milline oleks maailm, kui me tõesti tahaks ja ka suudaks seda lahendada?

Lähis-Ida konflikt tõstab kütuse hindu

Kui eestlased küsivad, milleks peame südant valutama nii kaugete sündmuste pärast, siis tasub tähelepanu juhtida aina tõusvatele bensiinihindadele. Kui kallineb transport, kallinevad ka teised hinnad. Palestiina küsimus hakkab endast üha enam tunda andma, mida rohkem maailm sisemiselt sõltuvaks muutub.
Järelikult peavad maailma riigid, eriti senini kõige rohkem sõna võtvad suurjõud, üha enam võtma vastutuse Lähis-Ida küsimuse lahendamisel. Peab võtma ka väike Eesti, sest kui me ei oma selles aktuaalses küsimuses ametlikku seisukohta, ei ole meid ka välispoliitiliselt olemas.
Seni on peamist initsiatiivi näidanud kolmas sektor. Selge näide on Eesti-Araabia Seltsi hiljuti korraldatud kampaania, mille käigus koguti eestlaste allkirju kriisi lahendamise ja rahu saavutamise pooldamiseks, näitamaks meie hoolivust ja lootusi võimalikult kiirete ja ausate lahenduste osas.

Põhivastutus Euroopale

Põhivastutuse peaks enda kanda võtma Euroopa, kelle kolonialismi pärand on võimaldanud Lähis-Ida kriisil süveneda ja lõpptulemusena tänaste sündmusteni viia. Kriisi on soodustanud ka maailma üldine minnalaskmise mentaliteet põhimõttelistes küsimustes. Viimast ilmestab näiteks Genfi IV konventsioon, mis keelab sõjajõu kasutamise tsiviilisikute vastu.
Iisrael, olles ise Genfi IV konventsiooniga liitunud, rikub pidevalt mainitud üldtunnustatud põhimõtet. Eeltoodu tõstatab põhimõttelise küsimuse, et soovides head tulemust, ei saa me teha ühtegi asja olemata aus iseenda ja teiste suhtes. Tegelikult kahtlen tõsiselt rahu võimalikkuses ka sel juhul, kui osapooled suudavad saavutada mingisuguse kokkuleppe.
Kujutlegem, et Iisraeli väed taanduvadki okupeeritud Palestiina aladelt (termin, mida meie meedia varem ei ole julgenud kasutada). Siiski jäävad Gaza sektorit ja Jordani jõe läänekallast ühendavad kanalid Iisraeli kontrolli alla, mis seab kahtluse alla idee autonoomsest Palestiina riigist. Viimast seetõttu, et pooltevahelised tingimused on lihtsalt nii ebavõrdselt Iisraeli kasuks.
Lähis-Ida kriis on kurb näide ka sellest, et mitmed maailma riigid on leidnud endale seeläbi identiteedi. Paljudele on see kasulik. Heites pilgu maailmapoliitika köögipoolele, näeme selgelt, et ühed saavad Lähis-Ida kriisist kasu, teised kahju. Eelkõige õitseb relvakaubandus. Terrorismi üldine hoogustumine aitab nii mõnelgi suurriigil mugavamalt "enda siseküsimusi" lahendada.
Veelgi huvitavamaks muutub pilt, kui vaadata juba ennast ammu mitteõigustavate Iraagi majandussanktsioonide põhjendusi või mõningaid Saudi-Araabiasse tehtud investeeringute mooduseid. Need seovad saudide käed üha enam ameeriklastega, kes löövad kiilu Araabia riikide vahelistesse suhetesse ja teenivad niimoodi poliitilist edu, mis konverteeritakse kiirelt majanduskasuks.

Milline oleks lahendus?

Paistab, et tõsikindlate ja lõplike lahenduste pakkumine ei oleks nii mastaapse kriisi lahendamisel otstarbekas. Alade jaotamine palestiinlaste ja juutide vahel, nagu nägi ette ÜRO 1947. aasta plaan, oleks tõenäoliselt üks paremaid lahendusi, kuid see ei tohi kindlasti saada eesmärgiks omaette.
Oleme korduvalt tunnistanud, et Lähis-Ida küsimus vajab peenetundelist käsitlemist ning sellele tuleb läheneda loovalt, kuid otsustavalt. Tegemist on suure väljakutsega, kuid ka võita on palju. Eelkõige konflikti osapooltel endil, kuid ka regionaalsel ja globaalsel tasandil. Olukord on piisavalt tõsine kaalumaks, mida saame teha ülemaailmse sõja ärahoidmiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)