Nädala juubilar JAAN TÄTTE 45

Vähemalt osaline seletus sellele õnnelikuks olemisele sisaldub oktoobris 2007 Pärnu Postimehele antud intervjuus. „Elus ei pea kogu aeg ühte ja sama asja tegema. On vaid üks elu ja selle jooksul tasub proovida erinevaid asju. Istuda kogu aeg seal Tallinnas ja olla näitleja – ei taha. Kirjutan kindlasti kunagi veel paar näitemängu, aga praegu on isu täis.“ Seega, eesti mehed, tasakaalu säilitamiseks oma elus on vajalik aeg-ajalt keskkonda ja elurutiini vahetada, olla avatud uutele väljakutsetele, ilmutada paindlikkust.

Sõnaseadmine meeldis Jaanile juba enne keskkooliaega. Näiteks tuletõrjeteemalisel kirjandivõistlusel sai ta koolis kolmanda, rajoonis teise ja vabariigis esimese koha. „Läksin kõigepealt õppima Tartu Ülikooli bioloogiat. Sealt võeti pärast esimest kursust poisid Vene sõjaväkke ja kui tagasi tulin, ei olnud mu tüdruk mind õnneks ära oodanud. Ma ei tahtnud enam Tartusse jääda, läksin Tallinna ja uurisin, mida seal õppida saab. Silma jäi peda (Tallinna Pedagoogiline Instituut, praegune Tallinna Ülikool – Toim.) näitejuhtimine. Läksin siis sinna, aga korraga kõik poisid meie kursuselt proovisid lavakasse (Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikateeder – Toim.). Mina sain ainukesena sisse. Ja siis hakkasingi näitlejaks,“ meenutas Tätte kuurordilinna Postimehele antud intervjuus.

Jaan Tätte talenti on Eesti publikul olnud õnn nautida pikki aastaid. Tal oli 1990. aastatel ja 2000-ndate alguses mitmeid säravaid rolle Tallinna Linnateatris. Peale selle mängis ta mitmetes filmides: “Tulivesi“(1994), „Ristumine peateega“(1998), „Nimed marmortahvlil“(2002). Tätte sulest tulid näidendid „Ristumine peateega“, „Kaotajad“, „Meeletu“, “Sild“. Ta võitis festivalil „Draama 2001“ tekstiautori ja meesnäitleja preemia, sai 2002. aastal Eesti Näitemänguagentuuri aastapreemia ja  Balti Assamblee kirjanduspreemia. Kuid see loetelu on kõigest osake tema rikkalikust loomingust.

„Näitekirjanikuks sain nii, et mingil hetkel sai mul tohutult villand näitlejaametist – kohutav vangistus, oma elu enam üldse polnud. Lähed kell kümme kodust ära ja kell üksteist õhtul tuled. Nii iga päev. Kui ma näitlejaks hakkasin, olid suved vähemalt vabad, kuid siis tulid suveetendused. Sain aru, et see elu ei sobi mulle, pean välja rabelema. Mul on palju tuttavaid kirjanikke ja vaatasin, et nende elu on väga tore. Hakkasin ka kirjutama, vaikselt teatrist rolle vähemaks võtma ja ühel hetkel ütlesin – stopp! Pärast seda ainult kirjutasin,“ meenutas Tätte intervjuus.

Meeste vaimse tervise ja õnnelikuks olemise küsimustega on Jaan Tätte põhjalikult tegelnud Tallinna Linnateatris etendunud ja kinolinale jõudnud  teoses „Meeletu“. Eesti mees seab juba varakult oma sisemise programmi ühiskonna poolt peale surutud nõuete tõttu peibutava rikkuse saavutamise suunas. Jõudnud võimu ja ainelise heaoluni, avastab ta aga keskikka jõudes kurva tõe – ülepingest närbunud tervise tõttu pole tast enam suurt asja perepeana, kogukonna tugevdajana, noorema põlvkonna eeskujuna. Enesehävituslike käitumismustrite rohkuse poolest paistavad eesti mehed silma küllap terves maailmas. Seetõttu võiksid nad tihemini maha istuda ja endalt küsida: Kas eesmärgid, mille nimel ma iga päev rabelen, tulenevad minu sisemistest või pigem ühiskonna poolt kunstlikult tekitatud vajadustest?

Alates 2008. aasta 1. maist töötab Jaan Tätte saarevahina Vilsandil. “Kui tulin Vilsandile elama, siis oli mure, et saarel on küll tore elada, kuid Vilsandil on lootusetu mingit tööd saada,” meenutas Tätte ajakirjas „Naised“ 2008. aasta oktoobris. “Siis aga tuli töökoht ja ma saingi selle endale. Olen selle üle ikka väga rõõmus!”

Jaan Tätte on abielus Margit Tättega. Peres kasvavad pojad Jaan ja Kunter.

INDREK VEISERIK

Jaga |