Vabadusvõitleja kummalised kingad

Peeter Rahnel,      31. juuli 2002


Pärnu meeste üllast soovi mälestada Eesti võitlejaid ja vabadusvõitlejaid, kes langesid … kodumaa ja vaba Euroopa eest, tuleb tunnustada. Kui ainult…? Vaadates kavandatud mälestusmärgist tehtud ülesvõtet ja lugedes üheselt äratuntava bareljeefi all olevat kirja, tekib mõtleval inimesel hulk küsimusi. Kas aastatel 1940-1945 oli ikka tegemist Eesti II vabadussõjaga?
Hea tahe ning soov jäädvustada nende eesti inimeste mälestus, kes langesid Saksa armee mundris, on inimlikult mõistetav. Mälestusmärkide rajajatel ning nendel, kes vastutavad selliste rajatiste lubamise eest, peab olema lisaks heale tahtele ka ajaloo mõistmist, sallivust ja nägemist kaugemale oma kinganinadest.
Eesti oli Teise maailmasõja eelõhtul kahe suurriigi salasobingu tulemusel ja ülejäänud maailma ükskõiksuse kaasabil antud Nõukogude Vene meelevalda. Molotov -Ribbendropi leppe salaprotokollidega müüs Hitler Balti riigid Stalinile, et saada vabad käed vallutusteks Euroopas. Rääkida kuuskümmend aastat hiljem eesti rahvale pärast Nõukogude Vene ja Hitleri Saksamaa veriseid okupatsiooniaastaid ning sõda, et natsiarmees teenima pidanud eestlased pidasid Eesti II vabadussõda ja olid samas ka Euroopa vabaduse eest võitlejad, on küüniline ja lihtsalt rumal. Tõsiasi, et Stalin ei saanud viia ellu oma unelmat anastada Euroopa, ei tee Saksa sõjaväes teeninud eestlastest vabadussõdalasi.
Eesti riigi ja inimeste saatuse kujunemine Teise maailmasõja künnisel, selle ajal ja sõja järel on niivõrd keeruline ja vastuoludest kantud, et hinnanguid andes ja neid kivisse vormides tuleb lähtuda tunduvalt rohkemast, kui Sinimägedes sakslaste toetuseta jäänud ja ülekaaluka vastase ägeda tule all vastu pidanud SS-mundris eesti meeste unelmast (visioonist) vabast Eesti riigist.
Eesti oli pärast sõja lõppu Suur-Saksamaa poolt määratud muutuma põllumajandusprovintsiks. Härrasrahvaks sakslased ja töötegijaiks eestlased.

Härrasrahvaks sakslased ja töötegijaks eestlased

Ka sõjas sakslastele kõige raskemal ajal ei kavatsenud nad mobiliseeritud eestlastest sõdurite võitlusmoraali tõstmiseks Eestile iseseisvust anda. Ilmekaks näiteks on Rahvusarhiivi poolt publitseeritud KGB 4. osakonna aruannete põhjal praeguse suurkirjaniku Jaan Krossi saatus. Tartu Ülikooli juristina lõpetanud Kross töötas 1943-1944. aastal SS Eesti Leegioni kindralinspektor Soodla staabis tõlgina. 1944. aastal arreteerisid Saksa võimud Krossi, süüdistades teda põrandaaluses natsionalistlikus "Eesti Rahvuskomitees" kaasalöömises. Kross vabastati Tallinna eeluurimisvanglast alles pealetungivate Nõukogude vägede poolt. 1947. aastal mõistis MGB (julgeolekuministeerium) erinõupidamine Jaan Krossi juba ENSV-s süüdi ja viieks aastaks sunnitööle pagulastele informatsiooni edastamise eest läbi "Eesti Rahvuskomiteega" seotud rahvuslase Enn Sarve. 1960. aastal tühistas KGB uue juurdluse põhjal Balti sõjaväeringkonna sõjatribunal MGB erinõupidamise otsuse Enn Sarve ja Jaan Krossi asjas.

Ka sellest üksiknäitest saab teha üldistusi.

Mõlemad okupandid kasutasid Eestit ja eestlasi oma huvide realiseerimisel. Kas oli see kahurilihaks olemine või sunnitöö "õigete" valitsejate heaks? Puhangutena inimeste seas liikunud jutud tulevasest iseseisvast Eestist olid võõramaiste valitsejate poolt liikuma lastud, toitmaks meie lootust. Kui mõelda, et Valge Laeva kui Messia ootamine võis olla vabalt fabritseeritud NKVD-KGB poolt, saamaks selle kaudu välja selekteerida teisitimõtlejaid. On ju öeldud, et lootus sureb viimasena. Lootusega inimene on aga tegus ja töökas ning vähemalt näiliselt ka lojaalne. Vallutajad läksidki sellega alt - mõtteid ja lootust on võimatu aheldada ning tappa.
Juba ammugi on Eestis aeg avalikult rääkida Pätsi diktatuuri passiivsest osast ning ka otsesest abist Eesti okupeerimisel Nõukogude Vene poolt. Eesti kaitseväe vastuhakuta allutamine võõrvõimule ning Eesti ohvitserkonna kaitsetahte murdmine ja võõrvõimu tapatöö nende kallal jääb tollase Eesti juhtkonna - Päts, Laidoner, Eenpalu - südametunnistusele. Kaitseta Eesti riik lömastati aga lihtsalt punase terrori abil.
Euroopa vallutati Hitleri Saksamaa ja tema liitlaste poolt. Inglismaa ja USA lõid liidu Nõukogude riigiga võitluses natsistliku Saksamaaga Teises maailmasõjas. Liitlased jagasid sõja lõppedes maailma mõjusfäärideks, kuid eemaldudes ajaliselt sõjast, eemaldusid nad ka omavahel kokkulepitust. Eesti sai kasutada võimalust taastada riiklik iseseisvus alles pool sajandit pärast selle kadumist. Poliitilis-majanduslik olukord maailmas oli kaldunud meie püüdluste kasuks.
Punaarmeelane, sh Eesti Laskurkorpuse võitleja, kes muutus paljude riikide rahvastele vabastaja sümboliks, sai meie riigi taasokupeerijaks ja kirsa all lömastajaks. Ma ei ole nõus väitega, et võitjate üle ei mõisteta kohut. Aga antud juhul oli demokraatliku maailma liitlane, nõukogude sõdur, osaline hitlerliku Saksamaa ja natsismi purustamisel. Sellest ka demokraatliku maailma arusaam nõukogude sõdurit kujutavatest obeliskidest ja pehmelt väljendades valulikust reageeringust Saksa sõduri kujutamisel kahtlasevõitu vabastaja rollis. Eestlane oli mõlemasse mundrisse valdavalt vägisi topitud ja annaks saatus meile mõistust oma kinga-, saapa-, kirsaninast kaugemale ja kõrgemale vaadata. Et mitte segi ajada oma lootus ja võitlused võitlusega võõras mundris ja saabastes, võõra relvaga, võõra võimu eest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)