Kasahstani kukesamm demokraatia poole

TOIVO TOOTSEN,      05. september 2007


Riigikogu OSCE-delegatsiooni üks kohustusi on käia vaatlemas valimisi. Augustis käisime seda ülesannet täitmas Kasahstanis. Meilt oli kohal seitse vaatlejat. Endise NSV Liidu riikides on Eesti esindajail üks selge pluss – tunneme mõnevõrra paremini olusid ja ajalugu, samuti oskame vene keelt, mis kohalike elanikega suhtlemisel on vägagi vajalik. Ette rutates – Kasahstanis on kasahhi keel küll riigikeel, kuid tihti kuulsime, kuidas kasahhid omavahelgi rääkisid vene keeles. Asjaajamisel oli vene keele kasutamine peaaegu eranditu.

Välja lendasin 16. augustil, algul Helsingisse, sealt Frankfurti, edasi juba Astanasse. Kasahstani uude pealinna jõudsin tund enne uue päeva algust. Lennujaamast hotelli viib laudsile ja hästi valgustatud trass. Linn lõõmas reklaamituledes, ka kõik hooned olid valgustatud, nii et jäi mulje – saabume Las Vegasesse. Mängupõrguid siiski ei märganud, küll aga väga palju moodsaid ehitisi. Uus pealinn peab andma aimu kiirelt arenevast riigist.

Kasahstan on saanud uue konstitutsiooni ja valimisseaduse

Kasahstani parlament on kahekojaline – Senat ja Majilis. Senati moodustavad kaks esindajat igast oblastist ja vabariikliku alluvusega linnast; 15 senatiliiget määrab president. Majilis koosneb 107 saadikust. Neist 98 valitakse vastavalt valimisseadusele, 9 liiget valib Kasahstani Rahvuste Assamblee – need peaksid esindama siinseid rahvusgruppe.

Seekordsed Majilise valimised toimusid pärast uue põhiseaduse ja valimisseaduse vastuvõtmist. Kõike seda reklaamiti kui suurt sammu demokraatia poole. President nii mõneski osas loobus oma võimust parlamendi kasuks. Ka olid nüüd esmakordselt puht parteilised valimised – valija sai hääle anda erakonnale, mitte isikule.

Valimistele kvalifitseerus seitse erakonda. Partei registreerimise tingimused on ülirasked: peab olema vähemalt 50 000 liiget; kui liikmete kontrollimisel avastatakse kasvõi üksainus viga – ebatäpne nimi, aadress, vale allkiri –, siis jääb partei registreerimata. Võib arvata, et võimudele vastumeelse erakonna nimekirjast mõni viga ikka leitakse. Ühe sellise registreerimata jäetud partei, Alga esindaja Ketebajev kurtis, et juhtus ka nii: politsei tuleb ühe või teise nimekirjas olija koju ja paneb ette kirjutada avaldus väljaastumiseks. Tavaliselt see „soovitus" täidetakse, sest kardetakse kaotada töökoht või muidu sattuda musta nimekirja. Arvati sedagi, et 7-protsendine valimiskünnis on liiga kõrge.

Valimislubadus: jõuda maailma 50 rikkama riigi sekka

Tundus võõrastavana, et valijad ei tea valides, kes tegelikult parlamenti lähevad. Erakonnad esitavad oma kandidaatide nimekirja tähestikulises järjekorras. Alles pärast valimisi, kui on selge, mitu kohta üks või teine erakond saab, otsustab partei juhatus, kes sellest nimekirjast asuvad saadikutööle. Valimisjaoskondades neid nimekirju väljas polnud. Põhjenduseks toodi: nii saab parlamendi koosseis puht professionaalsetest poliitikutest koosnev, ära jäävad atraktiivsed populistid-häältepüüdjad. Ka on seadusest tulenevalt sätestatud, et kui saadik otsustab erakonnast välja astuda, lõpevad ka tema volitused parlamendis.

Kõige rohkem küsimusi esitati valitseva erakonna Nur Otan esindajale hr. Zhumagulovile. Parteil on 700 000 liiget, parteijuhiks on president Nazarbajev isiklikult. See oli ka ainuke partei, kes tuli välja selge programmiga ja tutvustas seda: kõigepealt – tugev majandus, seejärel – poliitilised reformid; järgmiste aastate jooksul tõuseb pension (praegu umbes 100 dollarit) kahe ja poole kordseks; Kasahstan jõuab maailmas viiekümne jõukama riigi hulka jne.

Küsimusele, mis saab siis, kui ükski teine erakond ei ületa valimiskünnist ja parlamenti pääseb ainult Nur Otan, vastas Zhumagulov: „Meil on suur ja tugev partei. Me moodustame mitu fraktsiooni ja töögruppi, kes aitavad genereerida uusi ideid ja kes kõik panustavad riigi elu edendamisele."

Opositsioonijõud kaklevad omavahel

Kohtumisest jäi mulje, et tõelist opositsiooniparteid kui sellist Kasahstanis tegelikult polegi. Mitmed valimistel osalevad erakonnad kuulutasid, et toetavad igati praegust poliitikat ja suundumust. Hiljem valimisjaoskondades nägime, et valimiskomisjonide liikmeteks olid erinevad parteid esitanud valitseva erakonna liikme, mitte aga oma partei esindaja.
Tõsisemaks opositsioonierakonnaks on Üleriigiline Sotsiaaldemokraatlik Partei, mille esimees hr. Tuyakbai osales ka presidendivalimistel Nazarbajevi vastaskandidaadina. Ette rutates: ka see erakond ei ületanud valimiskünnist.

Kohapealsetes jutuajamistes arvasid mõnedki, et opositsiooniparteid kulutavad oma jõudu ainult üksteise mahategemisele ja vastastikusele lahmimisele. Ka olevat neid kuulda-näha ainult enne valimisi, vahepealsel perioodil valijaskonnaga aga suurt ei tegeldavat – peatähelepanu olevat pööratud väliskontaktidele ja sõsarparteide otsimisele.
 
Valimised – see on pidupäev

Valimisjaoskonnad avati 19. augustil kell 6.00. Kell 7.00 algas hääletamine. Meie rühmas oli peale minu veel Paul-Eerik Rummo ja Mart Nutt. Tõlgist loobusime – oskame kõik piisavalt vene keelt. Autojuht armeenlane Ruben, kelle äratuskell ei helisenud, jäi tublisti hiljaks, kuid jõudsime siiski enne hääletamise algust kohale.

Esimene meie vaadeldav valimisjaoskond on ühes Astana koolis. Kell 7.00 kõlab riigihümn. Valimiskomisjoni esimees tervitab paarikümmet kannatlikult oodanud valijat ja soovib head pidupäeva. Esimene hääletaja saab lilled ja kingituse, esimene elektroonilise seadme abil hääletaja saab samuti kingituse.

Sõidame maarajooni. Lage stepp, harvad külakobarad, lambakarjad. Tolmused teed, kuivus, kidur stepirohi.

Valimisjaoskonnad on enamasti koolimajades. Nende asupaiga leiab kergesti üles sealt kostva reipa muusika järgi – on ju pidupäev! Nagu meilgi paarkümmend aastat tagasi, on ka siin igal pool avatud einelaud, isetegevuslased pakuvad „kunstilist külakosti" ja üldse on kõik väga tuttav-tuttav… Ühe pealinna-lähise jaoskonna valimiskomisjoni esimees, lastevanemate komitee liige seletab õhetavi põsi ja säravi silmi, et hommikul käis neid filmimas televisioon, et just-just lõppes kontsert, et enamus inimesi on juba valimas käinud, sest selgitustööd on tehtud väga usinalt ja iga inimene teab, et kodaniku aukohus on tulla valima.

Sakslaste lahkumine on andnud valusalt tunda

Pealinnast kaugemal on valimisjaoskomisjonide esimehed lihtsamad ja südamlikumad, pakuvad kumõssi ja ajavad juttu. Räägivad, et elu on viimasel ajal kõvasti edasi läinud ja et paremat presidenti kui Nazarbajev annab otsida.

Kohalikeks vaatlejaiks on soliidsed aksakallid, kes äärmise tõsidusega on juba varavalgest oma vaatluspostil olnud ja kannavad ette: kõik on sujunud hästi, mitte mingeid rikkumisi pole. Nähes mu käes fotoaparaati, paluvad neist teha pilti. Nüüdseks on need ülesvõtted juba neile ära saadetud.

Koshkarbajevi küla valimisjaoskonnas rääkis valimiskomisjoni esimees Amantai Baibisenov, et selles külas elasid varem sakslased, kes aga uuel ajal sõitsid ära Saksamaale. Tema, nagu paljud teised praegused elanikud, kolis siin tühjaks jäänud majadesse. Elu hakkab edenema – kes tööd viitsib teha, see saab hakkama.

Mujalgi kuulsime, et sakslaste äraminek andis ennast üsna valusalt tunda. Majandite spetsialistid olid enamasti sakslased – nüüd tuli nendele asendajad leida.

Valimistepäeva lõpetame väikeses külakeses teisel pool pealinna. Häältelugemine läheb suhteliselt libedalt, sest valijaid oli siin ainult pisut üle 200. Saame juba enne südaööd tagasi.

Valimistulemused vastasid tegelikkusele

Järgmisel päeval teevad vaatlejad ümarlaual kokkuvõtteid.

Kui meie oma kuues jaoskonnas raskeid rikkumisi ei fikseerinud, siis mitmed teised vaatlejad küll. Täheldati perekonniti hääletamist, dokumentide mitteküsimist, valimisnimekirjades paljude sarnaste allkirjade esinemist, segadusi häälte kokkulugemisel jne. Üldiselt arvati siiski, et rikkumiste raskus ja massilisus ei ületanud talutavuspiire ning et üldjoontes võib valimiste käiguga rahule jääda.

Arvan, valimised on tegelikult ainult üks ja üsna väike osa valimissüsteemist.

Valimisprotseduuri on võimalik igal pool teha enam-vähem eeskujulikuks. Ka Nõukogude Liidus oleks võinud valimised läbi viia protseduurireegleid rikkumata ja hääletusandmeid võltsimata – aga kas see oleks muutnud lõpptulemust või teinud valimised demokraatlikuks? Valimissüsteem ise oli vale, sest valimist ju pole, kui on üles seatud ainult üks kandidaat.

Nii ka Kasahstanis: kui mitte ühtegi, kõige pisematki rikkumist poleks olnud, kas valimistulemus oleks olnud siin märgatavalt teisem? Kahtlen.

Presidendil on Kasahstanis suur võim ja autoriteet. Peaaegu kõik riigiametnikud kuuluvad presidendiparteisse. Riigi majandus läheb ülesmäge, rahva elujärg paraneb, käib ulatuslik ehitustöö, pealinn ja teised keskused arenevad hiiglakiirusel – kes tahaks seda muuta? Kasahstan elab oma hiilgeajas, rikast „pruuti" kosivad USA, Venemaa, Euroopa Liit ja Hiina. Kes tahaks hakata kõigutama paati?

Nägin intervjuud, mille Nursultan Nazarbajev andis meie sealoleku ajal. Kõigepealt olgu tugev majandus, siis tulevad poliitilised reformid; nende reformidega tuleb edasi minna sammhaaval, mitte tormates – nõnda näeb ta ette.
Uue põhiseadusega andis president osa oma võimust parlamendile. Aga parlamendi koosseisu määrab tema. Presidendipartei Nur Otan sai 98 saadikukohta ja saadikud määrab partei juhatus eesotsas Nazarbajeviga; ülejäänud 9 kohta määrab Rahvuste Assamblee, ja ka seda kogu juhatab president.

Ilmekas oli see, et endises pealinnas Almatõs oli valimistest osavõtu protsent ainult 22. Selge reageering pealinnastaatusest ilmajäämisele.

Vaatlejad ja poliitikud on nentinud, et siiski tehti Kasahstanis suur samm demokraatia poole. Põhiseaduse muutmine, parlamendile suuremate õiguste andmine ja parteilised valimised on seda tõesti. Demokraatia poole õnnestus seekord teha aga siiski ainult kukesamm. Asi seegi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)