Seitsme venna koolitee [IV osa]

E. A.: Kuidas siis Soome on arenenud viimase 30 aasta jooksul?

P. S.: See on olnud pidev stabiilne areng kõigil elualadel. On olnud suur ühiskonna struktuuri muutus – üle miljoni soomlase on tulnud maalt linna, põllult tööstusse ja teenindusse.

Tehnoloogiaprogressi on Soome hästi ära kasutanud eriti metalli- ja puidutööstuses. Elektroonikatööstus on tulnud rahvusvaheliselt tõeliselt edukas. 1990. aastatel, seoses EL-i astumisega oleme siirdunud laia maailma ja kasvatanud oma tootmisfirmasid üha suuremaks. Pole enam esmatähtis. kelle omanduses firma on, vaid see, et ollakse edukas järjest kõvenevas rahvusvahelises konkurentsis. Selline mõtteviis toob loomulikult kaasa ka mitmeid negatiivseid faktoreid.

Soomet on minu arvates nende aastakümnete jooksul püütud ehitada heaoluriigiks. Selles protsessis on rõhutud sotsiaalturva, tervishoiu ja haridusolude parandamisele.

Positiivset arengut varjutab siiski inimeste kihistumise kasv. Kõige räigemalt puudutab see eri maanurkade erinevat arengut – mõned ääremaad suisa tühjenevad inimestest. Ka infoühiskonna hüvede kasutamisel pudeneb märgatav osa rahvast ree pealt maha ning tööpuudus on suur ja tõsine probleem.

E. A.: Millised on Eesti ja Soome suhted ja milliseid võimalusi on jäänud kasutamata?

P. S.: Eesti on alati olnud soomlastele tõeline hõimurahvas, ja juba see ühendab sisemiselt. Kahjuks nõukogude ajal sai seda ühtsust vaid väga piiratult teoks teha. Eesti vabanemise järel arenevad suhted soodsalt. On selge, et majanduslikus koostöös pole veel jõutud kõiki võimalusi kasutada, kuid küll see asi paraneb. Loodetavasti lõpeb ka Soome-poolne „ülehooldamine“. Eesti liitumine EL-iga lisab uusi positiivseid koostöövõimalusi. Neid on muudelgi aladel kui majandus. Turismis näiteks. Mõned Eesti ravi- ja puhkusekeskused on saanud väga populaarseks eriti Soome vanema põlvkonna inimeste hulgas. Näiteks Pärnu ja Haapsalu.

Uusi võimalusi pakub ka kultuurikoostöö. Siin on eriti märkimisväärne eestlaste kõrge muusikatase. Küllap tihenevad ka kodanikeühenduste sidemed. On ju uksed nüüd lahti mõlemalt poolt.

E. A.: Lähiaastad Soomes, mis tuleb?

P. S.: Soome on minu arvates alati olnud ellujääja. Välispoliitikas pürgib Soome ka edaspidi järgima oma, iseendasse uskuvat liini, kuigi liitumine Euroopa Liiduga on toonud siia vastakaid jooni. Arvan siiski, et lähema kümne aasta jooksul Soome ei astu NATO liikmeks, vaid piisab rahupartnerlusest. Majanduskoostöös EL-i sees teeb mulle kõige rohkem muret Saksamaa ja Prantsusmaa liiga enesekeskne võimupoliitika.

EL-i liikmeksolek on toonud ilmselt investeeringuid ja muid eeliseid Soomele, kuid viimaste teadete põhjal maksame EL-ile alates 1999. aastast rohkem kui EL-ilt saame.

Majandus areneb lähiaastatel suhteliselt positiivselt, kuid suur tööpuudus väheneb ometi aeglaselt. Teisalt, eriti metallitööstus vajab hästikoolitatud tööjõudu. Vähemalt täna tundub, et tõeline kaotaja EL-i sobitumises on olnud Soome põllumajandus. See on traditsioonilise taluperetootjana aastasadu eluvõimeline olnud, kuid ei sobi nüüd EL-i direktiividesse, sest nendes on vaid suur ka kaunis.

Summa summarum tõdeksin, et Soome on ikka maa, kus on hea elada. Mitte ainult vanadel, vaid ka noorematel kodanikel. Me peame siiski igas olukorras kaitsma oma õigusi niipalju kui võimalik oma asjade üle ise otsustada.“

Juunis 2001 tuli Tallinnasse uus Soome Vabariigi täievoliline ja erakorraline suursaadik Jaakko Blomberg ning esitas oma volikirjad president Lennart Merile. Ajasin temaga enne seda juttu Helsingis välisministeeriumis. Ta oli kõrgel kohal, kuid tuli heal meelel suursaadikuks Tallinna. On olnud tööl Soome esinduses ÜRO-s, olnud suursaadik Kanadas. Kolme poja isa, politoloog. Tunneb paljusid Eesti praegusi riigitegelasi. Küsisin Blombergilt, milles ta näeb oma missiooni uues ametis. Ta ütles, et teeb oma jõu ja võimete kohaselt kõik, et head suhted laieneks ja täieneks ikka uue sisuga. Sama kinnitab ka praegune suursaadik Jaakko Kalela.

Lisan omalt poolt, et selles pole kahtlust. Teisiti ei saakski see olla kahe nii lähedase vennasrahva vahel.

Järgneb...

ENN ANUPÕLD, ajakirjanik

Jaga |