“Sirp” levitab kirpe

RALF R. PARVE,      08. november 2006


Väidetakse, et naer on terviseks. Teine postulaat aga kinnitab, et uni on samuti terviseks. Võttes kätte "Sirbi" poolt välja antava huumoriüllitise "Kirp" esiknumbri, veendud õige peatselt, et see ajab vägisi une peale, sest pikki, igavaid ja lohisevaid kirjutisi ei viitsi kiirel ajal küll lugeda.

Uut lisaväljaannet on üsna karmilt kritiseerinud "Postimees".

Eks ta õige ole! Poliitilist pläma ja parastamist on ilma huumoritagi kõik ajalehed ja telekanalid täis. Sellest teemast on käes tõeline tülpimus. Tahaks nautida midagi uut või vähemalt teistsugust.

Meenuvad tsiviliseeritud ajad, mil vaimukalt, teraselt ja ühiskonnakriitiliselt naerutasid rahvast Sulev Nõmmik, Lembit Sibul, Ervin Abel, Vello Viisimaa, Eino Baskin jt. Rahva lemmikute esinemisi iseloomustas see, et nad austasid publikut ega kallanud laussopaga üle ka naerutatavaid. Vajalikud signaalid jõudsid pärale ja toimisid vägagi hästi.

Tänast satiirielu vaadates tundub, et mingid tüübid elavad üle raskeid alaväärsuskomplekse. Tõelist rõõmu tuntakse just ühiskonnas kõrgel positsioonil olevate suuruste sopaga ülekallamisest. Kas põhjendatult või mitte, sel pole siinkohal mingit tähtsust.

Lugedes "Kirbust" taas Inglise kuninganna või Rüütli kottimist, tahaks küsida: mis lõbu autor sellest tunneb? Miks tema ja temasugused ei kottinud näiteks 1981. aastal Brezhnevit, Leninit ja Fidel Castrot? Julgusest jäi puudu? Aga kuidas nüüd see julgus on tekkinud?

Muuseas, nn. Rüütli "toetusavaldusele" (autor Veiko Märka) on padukommunistide ja kirjanduslike tobude seas pannud allkirja kodanik Tsäbovõitra, Kärna Ärni alias Sulev Nõmmik, Karl Martin Uhhuu Oskar Lutsu vahendusel, Käo Jaan, Heldur Jõgioja ja Eesav Puuslik. Teadmiseks: need olid ja on siiani tõelised rahva lemmikud meie huumorimaailmas ja huumoriklassikas! Ja kellest praegustel "kuulsusrikastel aegadel", nagu Hashek neid nimetaks, tunneb erilist puudust. Eriti veel siis, kui oled "Kirbu" läbi sirvinud.

Kahju, et selle väljaande autorite hulka on sattunud Priit Aimla. Tema emakeelealane mõtisklus on väärt ettevõtmine. Igatahes, jättes kõrvale asja eest teist takka Ivari Padari kiitmise, on viletsa keelekasutuse luubi alla võtmine kiiduväärt tegevus.

Loomulikult "Sirp" oma kirpudest eriti rääkida ei soovi. Ehk, nagu vanarahva kogemus kinnitab, "poodu majas uhhaast ei räägita".
Kui tavakirp muneb korraga 1000 muna ja iga kahe nädala tagant sünnib uus põlvkond, siis „Sirbi" 5100 kirpu pole veel eriti mõju tervele mõistusele avaldanud. Pole isegi tulnud osta kirbutõrjevahendeid Bolfo või Tamirex.

Paraku tuleb nõustuda "Kirbu" tegijate väitega ajalehelisa viimasel leheküljel. Seal tunnistatakse valmimeister Krõlovi suu läbi, et kui kingsepp kringlisaiu küpsetama hakkab, siis ajab ta asja pigem nurja ja jääb naeru alla.

Loodetavasti ei hirmuta kriitika ettevõtlikke huumorisõpru, kes kavatsevad katsetada mõne uue huumoriväljaande loomisega. Kahju, et rahaliselt põrus ja heitis hinge uus "Pikker", mida üritasid teha Jüri Paet, Lembit Sibul ja ka Priit Aimla. Üha paremaks ta aga enne oma lõppu läks. Selle tase oli "Kirbu" kõrval suisa elevant. Ent eks kõik kosub, kui leiaks häid ammesid...


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)