Jääkelder kaaperdab Riigikogu ülesandeid

Kehtiva põhiseaduse paragrahvi 56 kohaselt: "Kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega."

Seega rahvas kui suverään on lihtsalt lükatud kraavi. Olgu märgitud, et kehtiva põhiseaduse koostasid nn isamaalised jõud, kellel puudusid elementaarsed teadmised õigusteadusest. Ja täna, nn jääkeldri-ajastul, me oleme samasuguses olukorras kui 1992. aastal.

Õigusteaduslik ettevalmistus on puudulik

Lugupeetud Jääkeldri-asutajad Olari Koppel, Ahto Lobjakas, presidendi õigusnõunik Ülle Madise ja president Toomas Hendrik Ilves jmt, koos kõikvõimalikest sotsidest "abistajate ja kiibitsejatega" (muide, sotside ridades pole ühtegi tõsiseltvõetavat õigusteadlast) tormavad keskajal eksisteerinud Novgorodi vabariigi (1136-1478) eeskujul - selle kõrgeim võim oli veetše - lagedale platsile, andmata endale aru, et tänapäeval niimoodi ei käituta, kuna on olemas parlamendid (meil Riigikogu).

Jääkelder sai võimalikuks ainult seetõttu, et eelnimetatud isikutel puudub korralik õigusteaduslik ettevalmistus (kui seda üldse on). Seda tõika kinnitab kujukalt õigusteadlase Lauri Mälksoo väide president Ilvese 14. jaanuari Postimehes ilmunud usutluse kohta (vt. Ilves: "Eesti mured on julgeolekukesksed"). Mälksoo oma väga viisakas sõnaseadmises näitab presidendi rumalust õigusteadust puudutavates küsimustes ja kirjutas järgmist: "President Ilvese viidatud USA osariigid, kuigi "States" kohaliku konstitutsiooniõiguse mõistes, pole paraku üldsegi riigid rahvusvahelise õiguse tähenduses." (Postimees 16.01.2013 "ELi föderalismi ideest ja Eesti huvidest") Sic!

Viimased uudised räägivad sellest, et Jääkelder ja Rahvakogu on „organiseeritud" riigi rahadega. Nimelt on riik on eraldanud 290 000 eurot maksumaksja raha presidendi kantselei rea pealt. Vaat sulle rahvaalgatus?! Järelikult see Jääkeldri-jama on hakanud peale valetamise, varjamise ja vassimisega; seda eelkõige president Ilvese, Olari Koppeli jt poolt.

Esiteks. Eesti Vabariigi president ei tohi soosida ühtegi erakonda, sest ta ise peab olema erakonnaväline tegelane. Kuid on selgelt näha, et ta soosib sotse, olles varem ise olnud sots. Siinkirjutajale tundub presidendi käitumise järgi, et ta on ka täna teatud „eluvaldkondades" sots.

Teiseks. Kehtiva põhiseaduse paragrahvi 78 järgi ei oma president õigust mingisuguse „rahvakogu" kokkukutsumiseks ja, mis veelgi olulisem, selle rahastamiseks. Siin on tegemist ilmselge võimuliialdusega, mis juriidilises keeles võib tähendada (ja ilmselt tähendabki) korruptsiooni (vt. nt 27. jaanuari Delfist Andres Raidi artiklit „Kogu tõde rahvakogust! Riigi rahaga ju hauakaevajat endale ei ehitata".)

1920. aasta põhiseadusest

Vaatame, kuidas oli Jääkeldri seinast-seina temaatika lahendatud Eesti Wabariigi 1920. aasta põhiseaduse (seda peeti tollal maailma kõige demokraatlikumaks) peatükis III, alapealkirjaga "Rahvast":

§ 27. Riigivõimu kõrgemaks teostajaks Eestis on rahvas ise oma hääleõiguslikkude kodanikkude näol. Hääleõiguslik on iga kodanik, kes on saanud kakskümmend aastat vanaks ja on olnud vahetpidamata vähemalt ühe aasta Eesti kodakondsuses.

§ 28. Hääleõiguslikud ei ole kodanikud: 1) kes seaduslikus korras on tunnistatud nõdra- või hullumeelseks ja 2) pimedad, kurttummad ja pillajad, kui nad on eestkostmise all.

Hääleõigusest jäetakse ilma mõned liigid kuritegijaid Riigikogu valimisseaduse põhjal.

§ 29. Rahvas teostab riigivõimu: 1) rahvahääletamise, 2) rahvaalgatamise ja 3) Riigikogu valimise teel.

§ 30. Iga Riigikogu poolt vastuvõetud seadus jääb väljakuulutamata kahe kuu kestes tema vastuvõtmise päevast arvates, kui seda nõuab kolmas osa Riigikogu seaduslikust koosseisust. Kui selle aja jooksul kakskümmendviis tuhat hääleõiguslikku kodanikku nõuab, et nimetatud seadus esitakse rahvale vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks, siis oleneb pärastine väljakuulutus rahvahääletuse tagajärgedest.

§ 31. Rahvaalgatamise korras on kahelkümnelviiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetakse või tunnistatakse maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab ta seadusliku jõu.

§ 32. Kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt seitsekümmendviis päeva pärast rahvahääletamist.

§ 33. Rahvahääletused sünnivad Riigikogu juhatuse ülevalvel. Rahvahääletamise alused ja kord määratakse eriseaduses.

§ 34. Rahvahääletamisele ei kuulu ega või rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega.

Rahvaalgatuse mõiste lisatagu põhiseadusesse

Miks jäeti 1992. aasta põhiseadusest välja "rahvaalgatus"? Kas rumalusest? Kindlasti mitte, vaid kartusest, et see võib saada saatuslikuks end rahva eliidiks kujutlevatele tegelastele, sest 1920. aasta põhiseaduse paragrahvi 32 kohaselt võidi teatud tingimustel kuulutada välja uued Riigikogu valimised. Ja siia see „jääkeldri-koerakene" ongi maetud, ilma igasuguste lahkunut kiitvate sõnadeta ja orkestrita.

Mida oleks vaja Riigikogul teha? Täna oleks Riigikogul vaja lisada vaid kehtiva põhiseaduse paragrahvi 56 punktina kolm: rahvaalgatus. Jääkeldri venepärase kamarilja (kamarilja on valitsejat mõjutav intrigantide klikk - Toim.) sisu on ju ainult kehtiva põhiseaduse täiendamine mõistega "rahvaalgatus".

Jääkeldri algatusest tulenevalt tahetakse täna, mingisugusel "pimedal" moel leida viissada inimest, kes oleks nõus "võtma üle" Riigikogu poolt tehtava töö. Kas see on anekdoot või väikene nali? 1920. aasta põhiseadus rääkis kahekümne viie tuhande inimese allkirjast (tollane ja tänane Eesti rahvaarv on võrreldavad suurused), siis viissada huupi valitud isikut on ikka liiga "lahja" värk küll.

Meedias on levinud väide, nagu oleks Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees õigusteadlane Rait Maruste kuidagi skeptiline jääkeldriliste "asjaajamiste" suhtes. Saan Maruste murest täiesti aru, sest tema on pikka aega olnud tegev riigiõiguslike küsimustega ja loomulikult saab aru „jääkeldrisse" teatud isikute kokkukutsumise mõttetuses (vt. näiteks: Taasvabanenud Eesti põhiseaduse eellugu. // Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts. Tartu, 1997).

Lõpetuseks soovin öelda: tänases Eesti Vabariigis ei tohi asju ajada nii nagu seda tehti keskaegses Novgorodi veetšes!

ANDO LEPS,  õigusteaduse doktor

Jaga |