Kas tulevik avatud rahvusriigina on võimalik?

Maakera liikumist ei suuda peatada miski peale kosmosest lähtuva ohu. Ka Eesti riik toimib edasi, hoolimata sellest, kes parasjagu peaministri või presidendina ametis. Küsimus ongi vaid selles, milline on meie planeedi tulevik olukorras, kus inimene hävitab igal aastal kümneid looma- ja taimeliike ning kaugeneb loodusest, kolides ümber virtuaalsesse maailma. Ning mis mõtet on Eesti riigil, mis toimib vaid ametnike ja poliitikute huvides, toetamata pisikeste eestlaste sündi ja rahva ühtekuuluvustunnet, rahvusest sõltumata, võttes arvesse vaid asjaolu, et see maa siin on nende sünnimaa.

Ma ei taha virtuaalset Eestit, kus sugu pole tähtis või rahvusel pole vahet. Tahan Eestit, mis kuulub eestlastele ja kus mehed on mehised ning naised naiselikud. Ainult sellisel Eestil on tulevikku, kui vaadata praegu maailmas toimuvat. Ääremaal asuv tilluke rahvusriik võiks olla see turvaline sadam, kus globaliseeruva maailma eest leiavad varjupaiga mitte ainult siin sündinud ja kasvanud inimesed, vaid ka näiteks Põhjamaade elanikud, kes ei soovi elada plahvatavate pommivööde või himurate immigrantide keskel.

Olgem oma riigi vastu nõudlikud!

Eestlasi huvitab omariiklus ainult interneti kommentaariumis. Tegelikkuses oleme oma riigi suhtes ükskõiksed ja tuimad. Oleme lasknud poliitikutel ja ametnikel kaaperdada oma riigi. Kodanike ükskõiksus toidab neid ahneid ja väiklasi tegelasi, kes on riigi nisa otsas rippumisest koostanud mitte ainult enda, vaid ka oma suguvõsa äriplaani.

Jääkeldri-protsess ning arvamusfestival on parimad näilise demokraatia näited, kus lastakse pisut auru välja, selleks et miski ei muutuks. Samasse lahtrisse võib liigitada ka peaaegu pool aastat kestnud presidendivalimiste kampaania, mis andis täitevvõimule suurepärase võimaluse enda vigadelt ja tegematajätmistelt tähelepanu eemale suunata.

Tegelikkuses ei ole ju suurt vahet, kes Kadriorus istub, sest põhiseadus ei luba presidendil igapäevastes riigiasjades aktiivselt kaasa rääkida. Ansipi ajast alates on võimukese nihkunud Toompea lossist Stenbocki majja. Mis siis, et täna istub peaministritoolil piiratud mõistuse ja ilma igasuguse otsustusjulguseta tühine poliitbroiler: parlamentaarse demokraatiaga Eestis peavad nii parlament kui ka president tunnistama oma jõuetust valitsuse korralekutsumisel.

Iseasi muidugi, et esikorruptant Ilves ei omanud vähimatki soovi sisepoliitikasse sekkuda. See oli härra jaoks liiga räpane ja oleks nõudnud ilmselt ka reaalset tööd. Reaalne töö aga on ärmatajast naistemehele elu aeg vastumeelt olnud. Kui puudub surve valitsusele nii presidendi ja parlamendi kui ka rahva poolt, siis harjub ka väga saamatu valitsus (ja praegune on erakordselt käpardlik riigiasjade ajamisel!) köit lohistama ning laseb probleemide lahendamise asemel pressiesindajatel õigustada passiivsust või isegi küündimatust.

Siinkohal ei saa nimeliselt mainimata jätta meie tublit maaeluministrit, kes avalikes esinemistes oma rumaluse eksponeerimise asemel võiks mõnikord kasutada võimalust lihtsalt vait olla. Eesti riik elaks nagu tilluke Šveits Läänemere kaldal, kui tema kodanikud oleksid aktiivsemad, kui nad hooliksid oma riigist ning piiraksid ahnete või piiratud võimurite tegevust. Koos vähkkasvajast ametnikearmeega moodustubki riigi juhtkonnast selline lodev moodustis nagu ta meil parajasti on.

Me matkime suurriiklikke struktuure, mille ülalpidamine käib maksumaksjale absoluutselt üle jõu, ning laste sünni asemel panustame igakuistesse ajalootähtpäevadesse, sammastesse ja muuseumidesse. Kui see tee ei vii tupikusse, siis pankrotti viib ta ühel hetkel nii riigi kui ka rahvuse.

Põhjamaade vanurite hooldekodu

Ainus sabaga täht ses tumedas taevas oli EKRE esiletõus. EKRE-t on Eestile väga vaja. Kui Helmesid ei oleks, siis tuleks nad välja mõelda. Ma olen Mart Helmega täiesti nõus, et just tänu EKRE survele on minister Pevkur ja ametnikud seni meie pagulaskvoodi täitmisel käitunud eeskujulikult. Kõik on kontrolli all, ning õnneks oleme nii vaene ja vilets riik, et isegi arengumaadest tulnud paljasjalgsete jaoks ei tundu siinne elu elamisväärne. Kõnekas fakt, kas pole?

Selle teadmise valguses rääkida mingist uuest põhjamaast on lihtsalt lollus ja uinutamine. Kuid kui arvestada häälte hulka, mille Reformierakond teenis viie rikkama hulka pääsemise jutuga, siis on lollide hulk Eesti ühiskonnas kasvavas progressioonis. Reformierakond, muide, pole juba ammu enam populaarne rikaste ja ilusate seas. Taavi Rõivast ja tema broilerikampa fännavad vaesed ja rumalad, keda on lihtne ära osta lihtsalt ilusa jutuga helgest tulevikust. Jätkem tänane nutune olevik kõrvale ning vaadakem säravate silmadega helgesse tulevikku!

Iroonia.

Kuid just EKRE on äratanud osa rahvast. Selle osa, kelle jaoks Eesti riik ei ole lihtsalt üks sõnnikuvedu. Selle osa, kelle jaoks Lembitu oli vabadusvõitleja, mitte pahalane, kes astus meile tsivilisatsiooni toonud ristirüütlitele vastu. Selle osa, kelle jaoks Artur Sirk on kangelane ja Konstantin Päts reetur.

Mõtlesime siin hiljuti tuttavatega, et on täiesti hämmastav, kui palju on maakohtadesse tänini alles jäänud terve mõistusega eestlasi, kes, hoolimata olematust regionaalpoliitikast ja riigi ükskõiksusest oma elanike heaolu vastu, remondivad vanu talumaju, peavad külapoodi või väikest kõrtsi ja esindavad neid põlisväärtusi, mida Tallinnas juba ammu põlatakse. Tallinn võimukantsina on eestlust hukutav linn. Selles mõttes mu hing alati puhkab, kui satun Tartusse. Kunagine Liivimaa oli tunduvalt mitmekesisem kui tänane Eestimaa. Ja Tartus on õhk palju vabam kui Tallinnas ning sealsed eestlased on palju rohkem eestlased kui pealinna omad.

EKRE-t on vaja, sest meile on rahvuslust vaja.

Täidame tühjad kohad Põhjamaa vanuritega

Meie kõige reaalsem tulevik on see, et suhteliselt homogeense ja samas vaese maana muutume ühel hetkel atraktiivseks nendele Skandinaavia inimestele, kes tüdivad multikultist ja pealetungivast islamist. Siin võiks olla see hetk, kus naabermaa Eesti pakub oma abikätt ning meie laokil mõisahooned ja mahajäetud koolimajad koos tühjade puhkekeskustega muutuvad stabiilsust ja rahvuslust hindavate jõukate rootslaste ja soomlaste ning miks mitte ka sakslaste elukohaks. Igatahes oleks see üks võimalus.

Sakslased, taanlased ja rootslased on rikastanud meie maad arhitektuuripärlitega, mis võiksid ka 21. sajandil teenida sakslasi, taanlasi ja rootslasi, selmet laguneda koos kolhoosilautade varemetega nende kõrval. Tootmist me Eestisse tuua ei oska ja miks peakski tänastes tingimustes keegi seda tegema. Idufirmade loogika on ennast lühiajaliselt üles haipida ja siis maha müüdud saada. Suurimad maksumaksjad on riigifirmad ja riigiametid.

Selleks, et meie riik vältimatult pankrotti ei läheks, oleme lihtsalt sunnitud midagi uut välja mõtlema. Miks mitte siis olla Põhjamaade rikaste vanurite hooldekoduks? Töökohad muidugi läheksid meie oma venelastele, sest nii viletsat teenindajat kui eestlane ei kohta mitte kusagil maailmas.

Tallinn ja Eesti

Kuid Tallinnas elada mulle meeldib. Siin saavad reaalses elus omavahel hästi läbi nii Dima Lasnamäelt ja Miguel Põhja-Tallinnast kui ka Meelis Nõmmelt. Vastasseisu, mida Toompea koalitsioon riigis eri rahvuste vahel õhutab, pole Tallinnas võimalik tekitada.

Kas väljendasin ennast liiga sirgjooneliselt? No hea küll: vastasseisu, mida Toompea koalitsioon jõuga peale surutava tolerantsusega tekitab. Maakohtades on asi pisut keerukam, sest väikestes asulates ei võeta pahatihti omaks ka rahvuskaaslasi, rääkimata siis teise nahavärvi või usutunnistusega inimestest.

Tallinn elab ja õilmitseb

Asfaldiaugud teevad küll meele mõruks, kuid võrreldes näiteks Riiaga on meie tänavad ikka väga heas korras. Meele teeb mõruks ka see, et kontrastid Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel suurenevad järjest. Ning see ei tulene mitte Keskerakonna tegevusest, vaid Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja selle kolmanda parteiolluse suutmatusest ja tegematajätmistest.

Rõivas ja Ilves on ikka tõsiselt murendanud usku oma riigisse ning tekitanud suuri kahtlusi omariikluse hädavajalikkuses. Neil kahel võimetul tegelasel on pidevalt häbi oma rahvuse ja rahvuskaaslaste pärast. Nad häbenevad olla eestlased.

Sellest on kahju, sest sa võid ju olla kosmopoliit ka eestlasena?! Me oleme üks kõige rohkem väliskeskkonnast sõltuvaid riike Euroopas. See annab meie juhtpoliitikutele võimaluse töö tegemise asemel töö tegemist imiteerida.

Kuid rahvusena peaksime olema üle oma juhmidest juhtoinastest ja ise võtma kätte rahvuse kehandi hoidmise ning eestlastena eestluse üle uhke olemise. Avatud rahvusriik on niikuinii määratud kadumisele.

Eestlus aga on säilinud läbi sajandite.

[esiletõsted]

Me matkime suurriiklikke struktuure, mille ülalpidamine käib maksumaksjale absoluutselt üle jõu, ning laste sünni asemel panustame igakuistesse ajalootähtpäevadesse, sammastesse ja muuseumidesse. Kui see tee ei vii tupikusse, siis pankrotti viib ta ühel hetkel nii riigi kui ka rahvuse.

Olen Mart Helmega täiesti nõus, et just tänu EKRE survele on minister Pevkur ja ametnikud seni meie pagulaskvoodi täitmisel käitunud eeskujulikult. Kõik on kontrolli all, ning õnneks oleme nii vaene ja vilets riik, et isegi arengumaadest tulnud paljasjalgsete jaoks ei tundu siinne elu elamisväärne.

[pildiallkiri] „EKRE-t on vaja, sest meile on rahvuslust vaja,“ kirjutab Väli. Sümpaatne oli vaadata, kuidas EKRE tuli II Riigikogu hääletusvoorus Keskerakonnale oma häältega appi. Pildil Mart Helme 25. augustil Keski seminaril. Foto Heimar Lenk

JAKKO VÄLI, kolumnist ja TTV saatejuht

Jaga |