Kui inimene vajab koduspõetust

 1. Lemmiklooma saatus (inimeste tuleviku saab testamendiga kindlustada... Kui saab?). Loom ongi sageli ainus, kes jagab ehtsat, tagamõtteta armastust, hingesoojust, mida väljendab puudutuste ja hellitustega, kaotades ise seejuures tervise või, kurja hooldaja tõttu, elu. Loom ei mõista kohut, ei põlga, ei nääguta, ei võimutse. Loom arvestab oma aru järele omaniku vajaduste ja soovidega, nii kuidas oskab.

See inimene, kes tõesti hoolib, olgu või loomast, teeb seda ka päranduseta ja tasuta. Meeleheites äramineja muidugi püüab Headust osta.

2. Soov surra omas kodus tingib vajaduse KODUSPÕETUSE RIIKLIKU SÜSTEEMI järele. Vajame samasugust hooldus- ja teenusvõrgustikku, nagu seda on kooli-, lasteaia-, raamatukogu-, postkontori- jms. võrgustikud. (Osa hooldushaiglaid jääks muidugi erakorraliste juhtumite tarvis alles.) Igas „võrgusilmas” oleks hoolduspunkt, kuhu põetajad ja eraldi kodusteenuste osutajad tulevad tööle ning teenindavad teatud territooriumi (näiteks üks linnaosa, asum, mikrorajoon).

Koduspõetust ei pea sugugi teostama kallilt tasustatavad pereõed; neid kutsutakse vaid protseduurideks või muul vajadusel. Süsteem ei tuleks sugugi kallim, võimaldades omastel tööl käia ja luues töökohti paljudele. (Loomulikult ei saa seda süsteemi rakendada väga raske vaimupuudega laste puhul.)

Selle juurde kuulub veel eraldi KODUSTEENINDUS, vastavalt sellele, milliseid vajadusi elu ise delegeerib ja mis tulevad ilmnedes kohe ka paindlikku teenuste loetellu võtta. MIDA ROHKEM ERINEVAID TEENUSEID, SEDA SUUREM JA KIRJUM RING ERINEVATE OSKUSTEGA INIMESI SAAB KAASATUD NING LEIAB TÖÖD.

Praegu osutavad kodusteenindust kohalikud omavalitsused, kuid ei tee seda üldse mitte vajalikul määral ja moel.

Ma ei tea, kuidas toimivad need asjad Tallinnas, jutustan vaid väikelinna ja maavaldade kogemuste põhjal, ka inimestega räägitu põhjal. Sellist hädavajalikku abi nagu katuselt lume maha lükkamine, muru niitmine, torude-ahjude-elektrijuhtmete-majatarvete parandus, dušipaigaldus, toa soojustamine vanuri kodus, koeraga jalutamine, vanuri vannitamine, sõidutamine (invatakso on kallis naljanumber), linna asjaajamistele viimine, vanuri jalutama või loodusesse viimine jne jne. – kõike seda saaksid teha, oskaksid või õpiksid just puudega ja osalise töövõimega inimesed, kes vajavad osalist tööaega ja paindlikku töögraafikut. Ka vähekvalifitseeritud tööjõud, kellele tööd ei jagu, valitaks välja ja saaks paarikuulise koolituse. (Rakendust võiksid saada Päästearmee Lootusemaja rehabiliteerunud, kes võivad appi tulla lausa kambakesi ja järelevalvajaga ning teha korraga kõik vajaliku vanainimese kodus – alates puudelõhkumisest kuni aknapesuni, ahjuparanduse, maakaevamise, taraparanduseni jne välja.)

 Raha selleks tuleks eraldada maavalitsusele. (Maavalitsus on just paraja territooriumiga haldusorgan selliste asjade reguleerimiseks; vastupidi valdadele, kus sõlmuvad liidrite ja tuumikgruppide vahelised huvid, mis tekitavad võimalusi teiste elude üle otsustada. Välja arvatud suuremad linnad (nagu Tallinn, Tartu, Narva ehk ka Pärnu), mille juhtimine ei peaks olema maavalitsuse käes.) Maavalitsus oleks kohustatud need tööd tasuma või tasub otse riik maavalitsuse tõendi alusel. Hädasolijat aga ei sunnitaks oma kodule seadma hüpoteeki või sõlmima pärimislepingut, nagu igasuguseid kuratlikke ettepanekuid on tehtud.

Riik lihtsalt ilmutaks hoolitsust oma kodanike eest. Seda enam, et pensionid ja abirahad on meie inimestel nirud ega võimalda selliste hädavajalike tööde tellimist firmadelt.

 Panna raha liikuma – see on ju kapitalistliku heaolumudeli sisu? Pangem ta siis siseringiski liikuma! Valitseb ju Eestis tööpuudus, kuigi samas püütakse teostada töövõimereformi. Üle on palju kvalifitseerimata tööjõudu, keda saaks õpetada teostama neidsamu alati vajalikke töid ning parandama eakate ja haigete elukvaliteeti. Selmet punnitada peale surumaks kaupu ja teenuseid, mida tegelikult ei vajata või mis eksisteerivad ainult „linnukese“ tegemiseks või ametniku palgasaamise õigustamiseks.

 MARGA TIITUS

 [illustratsioon] Voodi kui olulisim põetusvahend muutub üha keerulisemaks tehnikavahendiks.

Jaga |