„Fosforiidikangelased“ miskipärast vaikivad

Kui meenutada neid, kes Fosforiidisõjas meie "rahva eest välja astusid", siis oli tegemist pigem destruktsionismiga – takistamine, keelamine ja lõhkumine, suurte rõõmuhõisete saatel. See oli suure impeeriumi paiskamine kaosesse. Plats puhtaks, peksame kõik laiali. Aga mis edasi saab, pole meie asi, tulgu või veeuputus.

Selliseid inimesi, kes lõhuvad, keelavad ja takistavad, pole Eestile hetkel vaja. Ehk on sellega seletatav "fosforiidikangelaste" vaikiolek?

Mis puutub aga maailmavalitsejate moraali, siis on see pidevalt võlgades sipleva kurjategija oma – võlg tuleb kuidagi tasa teenida, vahendeid valimata.

Kui alles hiljuti loodeti toorele sõjalisele jõule ja ebamugavad konkurendid tambiti lihtsalt mutta (Iraak, Liibüa jms), siis nüüd kasutatakse teistsugust taktikat – regioonides tekitatakse leppimatud vaenlaste paarid, mis segavad normaalset arengut. Neist paaridest ehk olulisim on hetkel šiiia–sunni konflikt Lähis-Idas ning moslemite–kristlaste konflikt Euroopas. Meile lähedasim on vene–eesti konflikt. See peab olema leppimatu, absoluutselt lahendamatu ja soovitavalt sõjaline. Oluline on, et riik ei saaks endale jalgu alla ja ägaks pidevates probleemides oma leppimatu vaenlasega võideldes. See meetod on tunduvalt odavam, kui vahetu sõjaline sekkumine. Nii ei kerki rikaste jaoks ohtlikke konkurente.

Miks seda vaja on? Sest rikkad ei saa oma rikkusest ilma jääda. Neil tiksub pidev võlakohustus kaela peal. See on neile elu ja surma küsimus. Nimetage piisavalt kõrge kasumiprotsent, ja kapitalist on valmis suvaliseks kuriteoks – nii on seda väljendanud Lenin. Eriti on kapitalist selleks valmis kuskil nurgataguses koloonias nagu Eesti või Ukraina (või näiteks Uganda, pole vahet). Siin saab kõike suvaliselt tõlgendada. Keegi kohalikke niikuinii ei usu.

See, et Eesti meedia hõiskab kaasa ilmselgetele valedele, mis hetkel meid ei puuduta, viib paratamatult selleni, et kunagi satume me ise valedelaviini alla, ja meil pole sellele midagi vastu panna, me oleme ise sellega nõus. Ei aita siis ei mingisugune poliitkorrektsus ega muu "euroopalik väärtus" (mille hulgas ausust juba ammu ei mainita).

ALLAR ÕUNAPUU  2016-02-19 10:06:05

Jaga |