Rahvaküsitlus oleks tulemuslikum

Mõni päev hiljem oli televisioonis juttu Keskerakonna poolt Riigikogus algatatud ja aprillis arutamisele tulevast eelnõust, et seadusaktide koostamiseks ja kehtestamiseks võetaks käsitlusele ka probleeme, mis tõstatatakse vähemalt 25 000 inimese poolthäälega. ﾜks Reformierakonna juhtpoliitikuid nimetas seda samas telesaates „poliitiliseks hämamiseks“ ja populismiks, millele ei maksaks tähelepanu pöörata. Olen veendunud, et see polnudki tema ainuisikuline arvamus, vaid et seda üldjuhul jagavad ka tema parteikaaslased.

Reformierakond  peab end kõiketeadjaks

Kui püüda neid kaht seika kokku viia, mis võiks sellest järeldada? Küllap vist seda, et ainuüksi Reform teab, kuidas riiki ja rahvast juhtida. Ja teab seda palju paremini kui rahvas, keda tuleb seadusloomeinitsiatiivist võrdlemisi kaugel hoida. Usun, et ma pole ainus, kes seda seisukohta õigeks ei pea.

See selgitab kuigivõrd ka küsimust, miks meil on vaja laialdasemat rahva osalust seadusloomes, valijatepoolset uute ideede algatamist.

Kuidas käib asi praegu? Filigraanse täpsusega ma seda muidugi selgitada ei oska, kuid umbkaudse ettekujutuse asjast sain siis, kui püüdsin joonde ajada üht olukorda, taotledes muuta seadusesätet, mis juba varsti pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas üsna arvukat osa elanikkonnast sõna otseses mõttes diskrimineerima. Saatsin asja kohta pikki artikleid ajalehtedele, kirjutatud sai mujalegi. Riigikogu vastava komisjoni esimehe vastuskiri lõppes sõnadega, et küsimuse „korrastamine on mahukas ja keeruline ülesanne, mis nõuab selle valdkonna põhjalikku tundmist ja mõningaid analüüse ning selle tõttu tegeleb eelnõu ettevalmistamisega Vabariigi Valitsus“. ?hesõnaga – hämalõhnaline jutt, mis asja sisust üsna kaugelt mööda läks.

Vastava ministeeriumi asekantsleri vastusest võis aga sõnaselgelt välja lugeda, et minu tõstatatud küsimust Eesti Vabariigi praeguse seadustiku taustal keegi muutma ei hakka ja lahendust olukorrale loota ei olegi.

Siit võib järeldada mõndagi.

Esiteks, üks ei teagi täpselt, mis teine teeb, kuhu sihib, milliseid kavatsusi tal mingi probleemi lahendamisel on. Ja kas neid ongi?

Riigikogul pole algatusvõimet

Teiseks, Riigikogus endas ei näigi olevat erilist seaduste algatamise initsiatiivi. Tal on rohkem valitsusest ning tema asutustelt ja erinevatelt erakondadelt laekunud seaduseelnõude kummitemplina kinnitamise roll. Või siis tagasilükkamiskohustus, kui eelnõu või selle parandus on esitatud mõne opositsioonipartei poolt.

Praegu on valitsuses ja Riigikogus käsil palju tähtsamad teemad kui lihtinimeste elujärje parandamine ja nende õigustega arvestamine. Näiteks see, kuidas tööstur saaks talle ebameeldiva või ebavajalikuks muutunud töötaja kergemini ja odavamalt lahti lasta. Või kuidas jõukas mees saaks rahalisi kulutusi tegemata vahetada senise proua noorema vastu. Ega rikkureid ja ratsa rikkaks saada soovijaid esindavalt parteilt ju eriti midagi muud oodata olegi.

Seetõttu pole ka mingit erilist lootust, et aprillis arutusele tulev Keskerakonna esitatud eelnõu – lubada lihtrahvale mingitki ideede arutlusele andmise õigust – läbi läheks.

Üksikut häält ei võeta kuulda

Mina olen vaid üksikisik ja minu (ehkki õigustatud) palve kahe silma vahele jätmine oli imelihtne. 25 000 allkirja oleks aga siiski midagi muud – need suudaksid puudutamata jätta vaid täiesti külmakõhulisi.

Tundub üsna kindel, et Keskerakonna ettepanek Riigikogus läbi kukutatakse, aga teade sellest jõuab ehk vaid lühikese uudisenupuna mõne ajalehe tagaküljele. Nii et suur osa Eesti rahvast ei pruugi teada saadagi, et neile taheti riigi elu parendamiseks võimalusi anda.

Riigikogu valimisel neid võimalusi rahval nagunii peaaegu polegi. Ehkki poliitikud armastavad nimetada seda rahvaesinduseks, on rahva esindajaid seal ainult mõni üksik – neiks võiks nimetada vaid saadikuid, kellel isiklik valimiskvoot ületatud. ?lejäänud on kõik mitte rahva, vaid erakondade esindajad, kes on pääsenud parlamenti partei juhtkonna poolt reastatud nimekirja eesotsast, mõni vahel isegi vähem kui 100 poolthäälega. Sellist saadikut nimetatakse auväärt rahvaesindajaks isegi siis, kui ta pea igal õhtul paari-kolme sõbraga kusagil restoranis konjakit juues oma esindusrahasid „valijatega kohtumise“ sildi all laiaks lööb. Peaasi, et parteisaadikud rangelt järgiksid Riigikogus hääletamisel erakonnajuhtide ettekirjutusi ega arvestataks rahva meeleolu ja vajadusi.

Kui Keskerakonna initsiatiiv rahva osatähtsuse tõstmiseks Riigikogus läbi ei lähe ja läbikukutamine lihtsalt maha vaikitakse, oleks varsti aeg tõstatada selles küsimuses rahvahääletuse korraldamine.

Ühed valimised, kaks asjaajamist

Muidugi oleks see võrdlemisi kallis ettevõtmine. Kuna sellise algatuse avaldamine on puudunud juba aastaid, siis ei saa üks aasta enam midagi oluliselt muuta. Seega tundub olevat kõige otstarbekam viia selles küsimuses rahvahääletus läbi koos kohaliku omavalitsuse valimistega järgmisel aastal (lootuses, et seadused seda otseselt ei keela).

Kui rahvaküsitluse läbiviimise propagandaga juba aegsasti alustada, siis usun, et see teema võiks katta mitmeid ajalehekülgi. Igaüks võtab seisukoha muidugi selle järgi, kui hästi ja põhjalikult talle asja serveeritakse.

Olen aga veendunud, et kui reformikatel õnnestub kohalike valimistega üheaegse rahvahääletuse teostamine mingi imenipiga läbi kukutada, siis kaotavad nad sedavõrd rohkelt oma seniseid kergeusklikke valijaid, et nende poolt kohaliku võimu ülevõtmine jääb vaid heleroosaks unistuseks.

Et rahvale meelepärast tulemust saavutada, ei piisa ainuüksi mõnest loosungist – selleks tuleb tõsist tööd teha. Jääb loota, et Keskerakond saab sellega hakkama.

HEINO SÕRM, Kadrina, Lääne-Virumaa

Jaga |