Müüdavuse pealetung nõuab ohvreid

JAAK ALLIK,      04. august 2004


Rudolf Rimmel kirjutas 1990. aastal:

ammu enne kui elu on läbi
meil on valida matuselaul
kas hauda võtta kaasa häbi
või jätta elama inimlik au

Mulle tundub, et just see valik oli olulisemaid kogu Rimmeli elu ja loomingut suunanud väärtusvalikuist.
Täna jõuab üks väga rahutu hing lõpuks nooruseradadele ja tema põrm puistatakse Viljandi järve, nagu ta seda oli soovinud. Kas see hing saab nüüd lõpuks rahu?
Vastuse tollele küsimusele saab anda selle häbi ja selle au vahekorra kaalumine, millega ta meie juurest lahkus. Kes usub teispoolsusesse, see ütleb, et tolle kaalumisega peab nüüd kehast vabanenud hing ise toime tulema ja vastuse ära tundma.
See aga ei vabasta meid, siiajäänuid, vajadusest ja kohustusest Rimmelile mõeldes ka ise sellist kaalumist ette võtmast.
Rimmeli loomingus ja iseloomus olid ühendatud õrn ning kaunis lüürilisus ja äärmiselt madal sotsiaalne valulävi, mis pani teda sõnaga kui relvaga reageerima igale ebaõigluse, silmakirjalikkuse ja ühiskondliku vale ilmingule meie ümber.
Sõjaeelne ja sõjaaegne lapsepõlv võõra rahva seas tegi temast võitleja, olude ümberkujundaja, mitte lihtsalt nende kirjeldaja ja nende üle haliseja.
Poeedina oli ta kuuekümnendate aastate kassetipõlvkonna hulgast kindlasti kõige sotsiaalselt angažeeritum, temast räägiti tol ajal kui Eesti Majakovskist või Jevtušenkost. Oma 70-ndate ja 80-ndate aastate publitsistikas sekkus ta tõepoolest kõigesse ja kõikjal, kus seda vajalikuks pidas. Ta mõjus mõnikord Don Quijotena, ta mõjus inimesena, kes tulistas teinekord kahurist kärbseid, kuid see oli ju aeg, kus vaikida oli palju lihtsam kui rääkida. See oli aeg, millal vaikimist võib praegu, tagantjärele, isegi kangelasteona kujutada, kuid ometi kõik, kes tol ajal on elanud, teavad, et kangelasteoks oli siis just suu avamine ja katse tõtt rääkida. Võib öelda, et Rimmelil ei möödunud aastakümnete jooksul päevagi ilma selliste katseteta. Tema loomingut peeti ajakajaliseks, kuid eks seda näita aeg, palju oli selles lihtsalt kaja ja palju aja ausat kajastamist. Ning loomulikult ei armastanud Rimmelit tookordsed parteilised ülemused, toimetajad ja tsensorid. Teda peeti vasakradikaaliks. Ja mõistetavalt kartis tollane võltssotsialistlik ja pseudovasakpoolne kord kõige enam just tõsisotsialiste ja pärisvasakpoolseid, sest nad kõnelesid tõtt samas keeles ning samade sõnadega, mille abil võimukandjad päevast päeva valetasid. See oli põhjus, miks parteiline ja vasakpoolne Rimmel ei teinud nõukogude ajal mingit poliitilist ega kirjanduslikku karjääri. Tema osaks jäi istuda "Nooruse" toimetuse kitsukeses toas ja mõjutada sadu kirjandushuvilisi noori ikka selles suunas, et ka nemad jälgiksid tõe ja õigluse sihte oma loomeradadel.
Ja siis tuli uus riik ja uus ühiskond. Tuli ka läbi Rimmeli töö ja loomingu, kes valedele rajatud riigi purustamisele oli jõudumööda kaasa aidanud.
Algul nad ei tundnud üksteist ära – see uus riik ja poeet. See riik ei andnud poeedile kodakondsust ja käskis eesti luuletajal tõestada, et ta eestlane on. See riik võttis poeedilt töökoha, muutes mitme põlvkonna eesti noorteni vaimsust ja mõttejulgust kandnud ajakirja "Noorus" lihtsalt üheks tarbijamentaliteeti levitavaks kollakaks väljaandeks. Ja siis arvas poeet selle riigi ära tundvat. Ta arvas nägevat, et vahetunud on vaid värv ning fassaad. Selle taga olid aga ühed valed asendunud teistega ning vaimne vägivald materiaalsega. Poeet kirjutas:

Et terav nina midagi ei haistaks
on vaja raudne rõngas panna ninna.
Et oleviku tapatööd ei paistaks
on tarvis minevikku tapma minna

Rudolf Rimmel tundis, et uus ühiskond, mis teda ümbritseb, pole tema ideaalidele oluliselt lähemal kui too vana ühiskond, mille parandamisele oli ta oma elu pühendanud. Oma lahkumiskirjas ta lausus: "Olen kuus aastat avalikkusest hoidunud, sest olen avalikkuses toimuva pärast tundnud häbi."
Kuulda saades Rimmeli lahkumisest ja tema viimasest sõnumist meile, juurdlesin ma, miks just Euroopa Liitu minek tema jaoks nii otsustavalt vastuvõtmatu ja valus oli. Loomulikult polnud see soovimatus ühineda Heine või Byroni või Baudelaire rahvastega. Ma arvan, et see polnud niivõrd vastumeelsus Euroopa suhtes, kuivõrd vastikus selle vastu, et meie omad võimukandjad on jällegi valmis isikliku kasu nimel maha müüma oma rahva ja keele ning seda tehakse jällegi helget tulevikku süüdimatult lubavate valede abil, nagu hiljuti oli tehtud teiste lippude all. Kusjuures müügimeesteks on tihtipeale samad inimesed.
Ta kirjutas: "Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Liidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu. Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta ja rängim tagasimakse on eesti rahvas."
Ükskõik kuidas keegi meist ka Euroopa Liitu suhtuks, peame me tunnistama, et need sõnad on õiged. Rimmel jätkas: "Kui suurem osa hääletajatest ütleb ühinemisele "jah", olen käitunud nagu oma rahva vaenlane ja kõigil on õigus tulla ja loopida mälestus minust kividega surnuks."
Täna me teame, et suurem osa hääletajatest ütles "jah". Kuid teame ka seda, et nüüd, kui pea aasta on möödunud, oleks "ei" ütlejaid juba tunduvalt rohkem. Seda näitas kolmveerandi rahva seljapööramine "eurovalimistele". Liiga vara on otsustada, kuhu kalduvad ajaloo õigluse kaalud. Just Rimmel on kirjutanud: "Kõigi ja kõige üle otsustab lõpuks aeg, ainult aeg." Aeg otsustab ka Rudolf Rimmeli loomingu püsiväärtuslikkuse ja tema hoiatuste prohvetlikkuse üle.
1976. aastal, analüüsides Rimmeli esimest publitsistikakogu "Armastus esimesest pilgust", kirjutas Rein Ruutsoo: "Ta on nagu poksija, kes pannes oma löökidesse ebaotstarbekalt palju jõudu, muutub ebatäpseks ja kaotab tasakaalu, kuid jätkab inertsist ja kukkudes löökide jagamist, mida polegi kavatsenud, suutmata enam täpselt kontrollida, kas nad tabavad."
Mõeldes Rimmeli lahkumisele, meenub täna tahtmatult see 27 aastat tagasi antud iseloomustus.
Kuid meenub ka Juhan Viidingu lahkumine. Ning me mõistame, et lahkusid just need poeedid, kellele muutus talumatuks müüdavuse kiire pealetung ning osava enesemüügi kõrgemaks väärtuseks kuulutamine meid ümbritsevas elus.
Igal inimesel on vääramatu õigus oma elule ja oma tõele. Rudolf Rimmel kasutas selle õiguse ära temale omase sirgjoonelisuse ja otsekohesusega. Ta lahkus selleks, et oma inimlik au elama jätta ning ma usun, et see tal ka õnnestus.
Langetades täna poeedi ja kodaniku helge mälestuse ees pea, mõelgem igaüks sellele, kuidas sama väärikaks ja ausaks jääda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)