Propaganda jääb ikka propagandaks

RALF R. PARVE,      02. november 2005


1914. aastal puhkes Esimene maailmasõda, mis kestis neli aastat, kolm kuud ja kümme päeva. Sõjaväeteenistusse kutsutud meestest hukkus kuulide, pommide, gaasi ja tääkide läbi või maeti kaevikuisse ligi 9,5 miljonit inimest.

Iga päev hukkus keskmiselt 6200 inimest. 40% surmasaanutest olid 19–24 aastat vanad, nendest 87% kuulusid talupoegade ning tööliste hulka. Keskmiselt iga kolmas mobiliseeritu sai haavata.
Pärast maailmasõja lõppu kirjutasid oma võimsad sõjavastased teosed Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta", Ernest Hemingway "Hüvasti, relvad", Ludwig Renn "Sõda", Henri Barbusse "Tuli" jt.
Esimese maailmasõja aegu omandas aga suure tähtsuse ja hakkas laialt levima rindepropaganda.
Jälgides praegust Eesti erakondade vahelist propagandasõda, oleks kaunis õpetlik aduda, et ega propagandasõjas pole 91 aasta jooksul midagi muutunud.

Kui soda on valmis ehk sõda lõppenud
Saksa tolleaegne postkaart kirjeldab vahipostil seisvat preisi kiivris sõdurit. Valguskiire vihus on kujutatud peret, kes loeb rindelt saabunud kirja. Sõdur aga mõtiskleb vahipostil seistes sentimentaalselt ja rahulolevalt, et külmal ööl on tal süda soe, teades, et armsad kodused temale mõtlevad. Selline oli sakslaste kujutelm.
Seevastu inglased nägid asju hoopis teistmoodi. Propagandatrükiselt vaatab vastu preisi kiivris sõdur, käes samasugune püss, kes seisab enda tekitatud varemete ja laipade keskel. Inglastele annab nende propaganda mõista, et sakslane on julm „hunn", põletaja ning naiste ja laste tapja.
Algul oli propaganda üsnagi primitiivne ja teostatud kehvas kirjaviisis. 1915. aastal koostas üks Inglise kapten järgmise lendlehe, mis visati saksa kaevikutesse:
„Ma tean te olete sodurid mis on väga virk. Iga saksa sodur mis tulevad meie poole saavad väga hea inglise tervist. Nad saavad sõitma Inglismaale ja neil on seal palju süüa. Kui soda on valmis, voivad nad Saksamaale tagasi soita üsna vabad. Me anname igale sodurile 125 margad … Mina garantiirin teile koik mis ma olen kirjutanud."
Sakslased võisid loomulikult üksnes naerda nii primitiivse ja oskamatult koostatud lendlehe peale.
Ent igasuguseid lubadusi on lihtsameelselt usutud nii tol ajal kui ka praegu.

Ärge seda lugege!
Aegamisi hakkas sõjapropaganda muutuma täiuslikumaks. Maailmasõja lõpuaastal 1918 mõistis Saksa sõjaväe juhatus propaganda hädaohtu. Inglased ja prantslased tarvitasid oma lendlehtedes saksa sõdurikeelseid väljendusi. Tekst tundus adressaatidele seega omane ning kodune.
Lendlehtede propaganda kahjutuks tegemiseks võtsid Saksa sõjaväevõimud esialgu kasutusele ähvardusvahendid. Sõduritele anti karm korraldus lendlehed võimudele üle anda. Kes korraldust ei täitnud, võis saada karistuseks kuni aastase vangistuse. Ent see abinõu ei osutunud kuigi tõhusaks.
Seejärel võeti kasutusele rahalised preemiad. Ühe lendlehe esimese eksemplari üleandmise eest võis saada kolm marka ja iga järgmise eest 30 penni. Broshüüri eest aga anti viis marka. Septembris aastal 1918 maksti taolist preemiat kokku 277 350 marka. Näiteks õnnestus ühel sõduril saada 2000 eksemplari eest 599 marka.
Ent süsteemil oli ka üks nõrk külg. Nimelt anti leitud broshüür oma naabrile väikese tasu eest lugeda, seejärel aga saadi valitsuselt veel viis marka lisaks. Äri on alati äri!

Ettevaatust, vaenlane on liinil!
Praegu võib aeg-ajalt lugeda, kui pahased on konkureerivad erakonnad, kui nende kontorist imbub vastasleeri või ajakirjanike kätte mõni kiri või elektronpostiga saadetud sõnum. Kohe püütakse tarvitusele võtta meetmed ja hoiatatakse mõttekaaslasi.
Suure sõja ajal käis kõik täpselt samamoodi. Kõige enam peljati telefonide pealtkuulamist. Nii saksa kui prantsuse plakatitel võis siis näha ühesugust sõnumit. Sakslased hoiatasid: „Ettevaatust kõnelustes. Vaenlane kuulab pealt!" Ja prantslased teatasid omakorda: „Olge ettevaatlikud! Sakslane on liinil!"

Tulge meile üle!
Eesti poliitikarindel vihatakse ülejooksikuid. Kuid igas sõjas on ju ülejooksikuid ette tulnud ja mitte vähe. Mäletatavasti jooksis Velikije Luki all üle nii mõnigi Eesti laskurkorpuse võitleja, kes reageerisid kutsele „Eesti poisid jõuluks koju".
Esimese maailmasõja ajal oli aga üheks sakslaste õnnestunud propagandatrikiks ülemeelitav lendleht. Saksa lendurid viskasid venelaste kaevikute kohal alla lendlehed, mille igale nurgale oli kirjutatud seitse rubla ning lisatud üleskutse: „Seitse rubla maksab Saksa sõjaväevalitsus iga vene püssi eest, mille Vene sõdurid toovad Saksa ametivõimudele." Ja täiendava märkusena: „Sõjavange toidetakse ja koheldakse Saksamaal hästi."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)