Kelle asi on kodurahu?

EVELYN SEPP,      04. juuli 2007


Lugupeetav valitsus võib ju boikottida keda ja mida tahab. Nagu seekordselgi kodurahufoorumil 2. juulil Mustpeade Majas, kus parlamendierakondadest oli kohal vaid Keskerakond. Kuid niikaua kui aprillisündmuste analüüs päädib järeldusega, et tegu oli mastaapse tänavakaklusega, kus osalesid vaid lihtlabased pätid, ei jõua me eales juhtunu juurteni ega hakka sügavuti mõistma, mis tegelikult juhtus või mis tulevikus ees võib oodata.

Aga on ka omamoodi tõsi, et kodurahu ei olegi vaja kõigile erakondadele, nagu neile pole vaja ka tõeliselt toimivaid integratsiooniprogramme. Piisab, kui paberil asi toimib.

Kui asja sisu on väljendatav mõne delfiliku loosungiga a la kõik tiblad rongile. Eks selline suhtumine räägi neist endist rohkem kui üksi isiklik hinnang.

Tallinnas elab 125 rahvust

II Kodurahufoorum on aga selles küsimuses märksa tundlikuma sotsiaalse närvi ja teravama silmaga. Ülikõrged emotsioonid on asendunud akadeemilise konstruktiivsusega, osalejate laia rahvusliku esindatuse ja kompetentsiga. Seega on foorumil kõik võimalused, et kokku panna uuringutel ja ausal analüüsil põhinev esimene programm, mille eesmärgiks on ka tegelikkuses Eesti inimesi multikultuursesse ühiskonda lõimida.

Ainuüksi Tallinnas elab 125 rahvuse esindajaid. Eestluse tagamine on üks Eesti riigikorralduse põhilisi eesmärke, aga euroopalikus kultuuriruumis ei saa ega tohi see toimida kõigi teiste väärtuste arvel. Kui see nii peaks minema, on eestlastel rohkem kaotada kui siinsetel rahvusvähemustel.

Miks? Sest ükski demokraatia ei püsi rassi- ega rahvuslõhedel, vaid sotsiaalsel õhustikul, mis on kõigi jaoks hooliv, lugupidav ja võrdseid võimalusi pakkuv.

Integratsiooniprogrammi viivad ellu viis töörühma

Kodurahufoorum paneb kokku nii lühikese kriisikava kui ka töötab välja tõsise integratsiooniprogrammi eelolevateks aastateks. Viis töörühma keskenduvad võrdõiguslikkusele ja seadusandlusele; venekeelsete noorte tulevikule Eestis ja kvaliteetse hariduse tagamisele; venekeelse kogukonna ja eestlaste kultuurielus ühisosa leidmisele; senise integratsioonipoliitika plusside-miinuste analüüsile; info ja meedia süvavaatlusele.

Juba 2005. aastal valmis põhjalik uuring eesti- ja venekeelsete inimeste hoiakutest üksteise erinevuste ja võimaluste suhtes. Lühikese kokkuvõtte põhjal on 73% eestlaste hinnangul nemad nn härrasrahvas, kelle positsioon on ja peabki olema parem töö- ja avalikus elus; samal ajal kui 87% venekeelsest elanikkonnast tunneb end Eestis teisejärgulise ja diskrimineerituna.

Huvitav, miks see uuring alles nüüd avalikkuse ette jõudis? Kas ei peaks endiselt rahvustikuministrilt, reformierakondlaselt Paul-Eerik Rummolt palgaraha nende aastate eest tagasi nõudma?

Igasugune integratsioon on kahepoolne protsess. Ei käi nii, et teeme Lasnamäele müüri ümber ja ütleme, et las nad seal integreeruvad. Eestlastel on sellise suhtumise püsimisest palju kaotada. Me võime ise-enda lollusest ja upsakusest kaotada oma riigi või iseseisvuse. Ei rohkem ega vähem.

Nii et – kellele on siis ikkagi kodurahu vaja? Meile endile!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (36)