Kõik pole rahaga mõõdetav

Tõeline talude tühjenemine algas tükk maad hiljem ja kestab tänini. Nõnda ongi potentsiaalsed maavanaemad ajapikku kaotsi läinud. Lisaks on pensioniea pidev kergitamine nüüdseks juba seitse aastat vaba vanaemaaega ära võtnud, ja võtab veel. Pisku pension on jätnud vanavanemad ilma andmisrõõmust, sest kuust kuusse ja viimasel ajal vaata et juba päevast päeva tõusvad hinnad sunnivad paljudele eakatele peale elustiili, millele mõtleminegi valus. Kes saab, läheb tööle, kuigi palk pisku ja tervis kehvake.

Ühtaegu sobivad nad aga suurepäraselt statistikasse Brüsselis ettenäitamiseks (kui küsitakse), sest tänavu on Euroopas aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta. Usun, et säärase aasta sisuna ei ole mõeldud vaid näputööd ja rahvatantsu, vaid seeniorseltskonna osalemist ühiskonnaelus kõige laiemas mõttes. Palju asju siinilmas on võimalik osta, aga elutarkust ei müüda kusagil. On ju selgi kindlasti olnud oma hind, makstud on vaid teistes väärtustes - aja, eksimuste, kannatuste, närvide, tervisega -, ja kui seda tarkust nüüd lahkelt jagatakse, oleks igati mõistlik pakutav tänuga vastu võtta.

Kõike muidugi pole ühel põlvkonnal võimalik teiselt üle võtta, ja pole ka tarvis -- mõndagi peab igaüks ise teada saama, teisiti oleks elu vaesem. Ilusaim aeg Eestimaa looduses on täis kauneid tundeid. Koolides on lõpupeod. Seljataha on jäänud lapsepõlve lõputud suved, kiired eksamikevaded, koolipeod, esimene armastus... Lõpuks ometi ollakse suured ja targad, ees ootab oma elu! Hing on kerge, maailm lahti, võid minna, kuhu süda soovib. Küllap tunnevad nõndaviisi paljud, olgu nende noorusaeg praegu, minevikus või tulevikus. Ja alati on säärasele rõõmsale minemisele kaasa elamas eelmised põlved, mõeldes, et ammuks see oli, kui ise sai mindud.

Tõepoolest, miski ega keegi ei liigu ajast kiiremini. Olen aastate jooksul kohtunud üsna paljude saja-aastastega ja nad on kinnitanud, et elu on olnud kui hetk. Keda veel rohkem uskuda? Seda enam peaks tegema omalt poolt kõik, mis vähegi võimalik, et see hetk oleks elamist väärt. Rikka elu eeltingimus on mõistmine ja hoolimine, sedakaudu ka head suhted ja meelerahu. Öeldakse küll, et vanuigi muutub inimene enesekeskseks, pahuraks või õelaks. Usun, et säärased omadused on ühtedel juba noorena, teistel pole neid olnudki. Vaadake või vilistlaste kokkutulekuid. Sageli koguvad enda ümber rõõmsat rahvast samad inimesed, kes koolipõlves ammuaega tagasi.

Käisin mõne päeva eest oma kunagise kooli kokkutulekul Loksal ja veendusin selleski, et koolide kaotamine oleks löök mitte üksnes kohalikule elule, vaid ka seal ammuilma õppinuile. On meiegi kool kunagise hiilgeajaga võrreldes kokku kuivanud, ent ometi elus. Kaunis piltidega trükises, mille kaasa saime, ütleb kool isikustatud pöördumises oma kunagiste õpilaste poole: "Igaühe elu kulgeb isesugust rada pidi, kuid inimesi lähendavad ühised mälestused koos veedetud aegadest. Usun, et minu seinte vahel olete õppinud hindama teadmiste valgust ja ühist mõtestatud tööd, väärtustama vaimset rikkust ja sõpruse ilu, tundnud kaaslaste toetust ja üksmeelt... Minu koolipere ei anna suure kooli mõõtu välja, mistõttu on mu süda Eesti haridusuuenduslikes tõmbetuultes raske ja mõte murelik. Siiski loodan, et minu rolli peetakse tähtsaks..."

Koolil on märgiline tähendus. Rahaga ei ole võimalik seda mõõta. Valitsus, kes koole sulgeb, pole iseseisva riigi mõttest aru saanud.

LIINA KUSMA, ajakirjanik

Jaga |