Nädala juubilar ARVO KRUUSEMENT 90

Arvo Kruusemendi filmiloomingut läbivaks jooneks võib pidada inimlikku vaatenurka. Seda on märgata ka tema vähestes dokumentaalfilmides. Ajastuhõngust kantud film „Ehitaja“, mis jutustab Eesti NSV Kirjanike Liidu esimehest Paul Kuusbergist, lõpeb kaadriga, kus Kuusberg on rannamänni juures ja ütleb: „Nõnda pani see puu  mind mõtlema.“

Tavalised inimesed oma rõõmude ja muredega, lootuste ja pettumustega, armastuste ja vihkamistega tegutsevad ka režissöör Kruusemendi mängufilmis „Naine kütab sauna“ (1978). „Filmi autorid räägivad täiesti tavalise linnanaise paarist väliselt mitte millegi poolest silma torkavast päevast.  Kuid [---] tähelepanelik inimene leiab just selles tavalises argielus oma rõõmud,“ kirjutasid selle filmi kohta Poola kriitikud. (vt Annika Koppel raamat „Kevade, Suvi, Sügis. Arvo Kruusemendi filmid“). Peategelast Anu Soldamit mänginud Ita Ever tunnistati 1980. aastal selle rolli eest Nõukogude Eesti I filmifestivalil aasta parimaks filminäitlejaks.

 Kruusemendi filmis „Karge meri“ (1981) esitab Ita Ever kaht erinevat karakterit – saja-aastast Löönet ja võimukat Toora Jookust. Kõigi aegade Eesti parimaks mängufilmiks peetud „Kevades“ (1969) on Ita Everil väike, kuid südamlikkusega meelde jääv Arno ema roll.

Kuna „Kevade“ on film Paunvere kooliõpilaste lapsepõlvest 19. ja 20. sajandi vahetusel, meenutagem mõne sõnaga ka Arvo Kruusemendi enda lapsepõlve. Ta sündis 20. aprillil 1928 Lääne-Virumaal Undla vallas Hulja külas talupidajate pojana, olles kolmas ja ühtlasi viimane laps. Oma lapsepõlvekodu on Kruusement põhjalikult meenutanud Vikerraadio saates „Persona“ ajakirjanik Marje Lengile, meenutades ka grammofoni ja raadiot, mis isa eestvedamisel majja muretseti. Poisieas õppis Arvo ka klaverimängu ja Rakvere kinos oli ta aktiivne külastaja. 1944. aastal Tallinna märtsipommitamise ajal hukkus Arvo vanem vend.

Arvo lõpetas 1943. a. Kadrina algkooli ja 1947. a. Rakvere Kaubanduskeskkooli (hilisema nimega Rakvere Arve- ja Plaanindustehnikum). Esimeseks töökohaks sai Rakvere I Keskkooli majandusjuhataja amet.

Juhused teevad aga sageli järske pöördeid. Kord Tallinnas Hariduse Rahvakomissariaadis rahvakomissari jutule pääsemist oodanud majandusjuhataja märkas Õhtulehes kuulutust, kus teatati täiendavast vastuvõtust Tallinna Teatriinstituudi esimesele kursusele… Poolteist aastat hiljem jätkas Kruusement õpinguid Moskvas A. Lunatšarski nim. Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) Eesti stuudios. Kursusejuhendaja Ilja Sudakovi ja Jossif Rajevski tehtud diplomilavastuses – Maksim Gorki „Barbarites“ – mängis Kruusement linnapead Vassili Redozubovit. Ajalehe „Virumaa Teataja“ portreeloos on lugeda, et Stalini stipendiumi (780 rubla) teenis Kruusement välja kõnega, milles mõistis hukka Korea sõja.

Oskar Lutsu loomingu avastas Kruusement enda jaoks juba poisipõlves. Ta ostis siis endale Lutsu „Soo“ ja, tunnetades selle köitvust, kirjutas selle põhjal valmis stsenaariumi.

 Tallinna Draamateatris, kus Arvo Kruusement töötas aastail 1953–1961, mängis ta 1954 esietendunud „Kevades“ üht paha mõisapoissi. 1962–1964 oli Kruusement Lydia Koidula nim. Pärnu Draamateatri näitleja ning 1963–1964 ka peanäitejuht.

 Paljude jaoks täies veendumuses on öeldud, et Arvo Kruusement jäädvustanuks ennast kindlalt Eesti kultuurilukku ka siis, kui ta lavastanuks vaid filmi „Kevade“. See film, mis on igavesti rahva poolt omaks võetud, valmis aga parasjagu suure valu ja vaevaga. Asi algas sellest, et „Tallinnfilmi“ peatoimetaja Lembit Remmelgas soovitas Kruusemendil teha filmi „Kevade“ selle stsenaariumi alusel, mille olid kirjutanud tema õpingukaaslased GITIS-est Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk. Vaaginud nõusoleku andmist, tegi ta lõpliku otsuse Oskar Lutsu populaarseima teose tegevuspaigas Palamusel, vana koolimaja õuel. Algne stsenaarium sai põhjalikult ümber kirjutatud. Tõsist tööd nõudis lapsnäitlejate valimine. Keeruline olukord tekkis siis, kui talvevõtete ajal Joosep Tootsi mänginud Riho Sireni asemele tuli tema vägivaldse huligaanitsemise tõttu uut osatäitjat otsima hakata. Suurepärase Tootsi – Aare Laanemetsa leidis Kruusement Tartust 1969. aasta juubelilaulupeole kogunenud poiste hulgast.

Eesti NSV Kinokomiteele tuli Arvo Kruusemendil kirjutada kolm korda selgitus-põhjendus filmi „Kevade“ vajalikkusest. Filmi „Kevade“ fenomeniks on ennekõike peetud truudust Oskar Lutsu loomingule. Põhjuseks liigne abstraktne humanism, „Kevade“ siiski ei pääsenud Karlovy Vary filmifestivalile.

1976. aastal valmis režissöör Arvo Kruusemendil „Kevade“ järjena „Suvi“ ja 1990. aastal „Sügis“. Loomevalud, parajad seiklused, dilemmad, enesetõestamised jne olid mõistagi seotud nendegi filmidega. Üksikasjaliselt saab kõigest sellest lugeda Annika Koppeli raamatust, mis eespool juba mainitud.

„Sügisele“ lisas elujõudu laulvale revolutsioonile ja Eesti riigi taasloomisele omane ajastuhõng, mille kõrgpunktiks sinimustvalgete lippude toomine filmi ja vallavanem Imeliku (Rein Aedma) isamaaline kõne.

Mõndagi kõneleb loomeinimese arusaamadest ja maailmavaatest seegi, mida ta on teha soovinud, kuid mis pole õnnestunud. Arvo Kruusement unistas A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ II osa järgi filmi „Indrek“ lavastamisest. Asi jäi, aegu arvestades, toppama soovi taha tuua filmi koht, kus Indrek tuleb Jumala juurde tagasi, et anda Tiinale usku jalgade terveks saamiseks. (Kruusement on siiski Mikk Mikiveri lavastatud „Indreku“ üks stsenariste.)

Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil“ järgi kavatses Kruusement filmi teha juba pärast „Kevadet“, kui noored näitlejad olid sellises vanuses, et mängida Vabadussõja võitlejaid. (Must huumor on selles, et ta pakkus kitsamas ringkonnas selle idee välja Lembit Remmelgasele.) Taas tuli „Nimed marmortahvlil“ päevakorda 1990. aastatel, kuid erinevate arusaamade, rahastamisraskuste ja ennekõike režissööri infarkti tõttu jäi see loomeprotsess pooleli. (Uue sajandi algul teostas selle filmi Elmo Nüganen.)

Arvo Kruusemendi viimaseks näitlejatööks on teadaolevalt peategelase Claire’i (Ita Ever) abikaasa roll Roman Baskini mängufilmis „Vana daami visiit“ (2006).

"Kevade" lavastamise eest pälvis Arvo Kruusement 1972. aastal Eesti NSV riikliku preemia ja 1980. a. tõi aunimetuse Eesti NSV teeneline kunstitegelane.

 Juubilari elutööd on tunnustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2000), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiaga (2003) ning Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinnaga (2012), mis anti „eesti rahva ja filmi suurkujule, eestlaste jaoks tähenduslike inimtüüpide, väärtuste ja maastike ausale ning ehedale visualiseerijale ja filmikeeles jäädvustajale“.

2014. aastal valis Palamuse vald selle paiga filmikunsti toonud mehe oma aukodanikuks.

Arvo Kruusemendi elujaatust tõestab ka fakt, et 2010. aastal sooritas ta uuesti sõidueksami ja tema autojuhiluba kehtib 2020. aastani.

Eesti filmikunsti suurmehele soovivad auväärsesse ikka jõudmise puhul õnne ja tugevat tervist ka Kesknädala toimetus ja lugejad.

JAAN LUKAS

Jaga |