Kuidas vabaneda vasikavaimustusest ehk IMF kriis pole uudis

OLEV RAJU,      04. juuli 2001


Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) moodustati 1944. aastal ja tema põhiülesandeks oli sõja poolt segi pekstud rahvusvahelise rahandussüsteemi korrastamine, andes vajadusel selleks riikidele laene. Mõne aastaga oli ülesanne täidetud. Vahepeal rikastunud IMF hakkas nüüd otsima endale uut kohta päikese all. Ja leidis selle riikidele majandusmudeleid koostavas ja nende ellu viimiseks krediite andvas rahaasutuses.

Majanduses osaleb 6 miljardit inimest ja ligikaudu miljard organisatsiooni - margikogujate ühingust Shelli ja Maailmapangani ( World Bank, mitte segi ajada IMF-ga) välja. Üksipulgi analüüsida kõiki nendevahelisi seoseid pole võimalik. Siis tehaksegi lihtsustatud mudel 3 - 10 kõige olulisema ( NB! autori arvates) seosega, analüüsitakse ja saadud tulemust võetakse tõe pähe mitte ainult mudelil ( kus ta tavaliselt ongi õige), vaid ka elus. Nii tohib teha vaid ühel juhul -- kui mudelis on tõesti kirjas kõik oluline. Ehk teiste sõnadega, välja jäänu on tõesti väheoluline. Siin ongi IMF-i põhiviga: tema mudelitest on väljas niisugune "pisiasi" nagu inimene.

IMF-i kui 20. sajandi lõpu needus

IMF annab riikidele krediite (aitab neid ka saada) küllaltki madala protsendimääraga. See oleks väga tore, kui sellega ei kaasneks kategooriline nõue täita IMF-i soovitusi, millest pahatihti osa on valed. IMF on rahaasutus. Tema mudelid on sobivad raharingluse korrastamiseks. Raharinglust (sh stabiilset raha) on võrreldud vereringega. Kuid oma mudelites unustab IMF ära, et kui pea, st inimene, on maha raiutud, ei ole võimalik vereringet kohe kuidagi korras hoida. Teisisõnu pole raharinglus veel kogu majandus, inimühiskonnast rääkimata.
Kui lähtuda IMF-i mudelist, peaks ideaalne inimene ainult töötama ja raha rahaasutustes pööritama, ja mitte suutäitki sööma ega jooma. Raha pangast väljavõtmine on kuritegu, sest siis raha ei too raha sisse ning võib õõnestada valuutasüsteemi stabiilsust. Kõik see on loogiline, seni kuni me vaatleme hästi lihtsustatud raharingluse mudelit. Kõik muutub jamaks aga igaühe silmis, kes vaatleb lahtiste silmadega - inimene töötab ja rabeleb ju selleks, et paremini elada! Eriti küüniliselt kõlavad selle teooria jüngrite üleskutsed vähem tarbida ja rohkem säästa (et oleks, mida pööritada) vaesuspiiril või veelgi allpool elavate inimeste jaoks. Aga Eestis on neid kaks kolmandikku elanikkonnast...

Tulemust ei analüüsita

IMF-i põhjakiskuv "veskikivi" on ka fakt, et mitte üheski riigis pole viimaste aastakümnete jooksul IMF-i soovituste täpne järgmine andnud häid lõpptulemusi. Kohati on saavutatud teatud stabiliseeruminet raharingluses, eelkõige vaesemate elanikkonnakihtide arvel. IMF-i reklaamitud mudeleid kasutavad riigid on varem või hiljem lõpetanud krahhidega (Poola, Argentiina, Kagu-Aasia maad jne.) Lõplikult ei ole varisenud veel ainult üks IMF-i pailaps - Eesti.
Kuid ka Eestis on igale tähelepanelikule vaatlejale selge, et hästi lakeeritud fassaadi (krooni näiline stabiilsus ja koguprodukti näiliselt kõrged kasvutempod) taga kummitavad ülikõrge tööpuudus, ühiskonna enamiku madal elatustase, kõrge ja mitte vähenev kuritegevus, madal keskmine eluiga, AIDS-i ja narkomaania plahvatuslik levik jpm.
Kõiges selles on oma osa IMF-i soovituste järgimisel: ärge kulutage raha sotsiaalsfäärile! Raha peab tegema raha, seda ei tohi mujale viia. Nii propageerib Eesti võimuladvik tänaseni madalaid makse ja turu kõikvõimsust. Aastail 1999-2000 kärbitigi AIDS-i ja narkomaania vastu mõeldud rahasid. Nüüd tuleb aga kulutada sadu kordi rohkem ja pole sugugi kindel, kas dzhinni õnnestub pudelisse tagasi saada.

Kus olid majandusteadlased ?

J. Stiglitzi seisukohad pole majandusteadlastele uudiseks. On juba aastaid selge, kuhu viib IMF-i poliitika, aga ka selle teoreetilise aluse viga: raharingluse lihtsustatud mudeli analüüsil saadud järelduste/soovituste õigeks tunnistamine kogu majandusele.
Teadlaste kriitilist häält lihtsalt ei ole võetud praeguseni kuulda. Kellegi (pole vist vaja öelda, kelle) huvides ja rahadega on tekitatud massipsühhoos: elagu ainuvõimalik üliliberalism ja monetarism ning selle lipulaev IMF!
Massipsühhoosiga võidelda on pea võimatu. Nii läks ka IMF-i kriitikaga. Allakirjutanu IMF-i mudelite ohtlikkust kajastavaid artikleid talvel 1996 /97, s.o enne IMF-i läbikukkumist Aasias ja enne Eesti börsikrahhi ei pidanud võimalikuks avaldada ei Äripäev ega Postimees. Ettekandele Toompeal (kitsamas ringis) järgnes aga peaministri sapine kommentaar: paanikatekitaja. Kahju, et nii läks! Eestis oleks praegu mõnigi asi teisiti, kui viis aastat tagasi oleks asjast aru saadud.

Aga IMF-i enda spetsialistid?

Nendega kohtumised on allakirjutanu üks kurvemaid kogemusi. Viisakad, asjalikud, kompetentsena tunduvad, korrektsed, tõsise ellusuhtumisega. Ja seejuures ülitugevate silmaklappidega inimesed! Kui asi läheb vaidluseni IMF-i poliitika tulemustest, ei jõua ükski argument pärale. Ilmselged faktid tunnistatakse kas olematuks või tõlgendatakse absurdselt valesti. Nende vaidluste ajal tuli mulle alati meelde anekdoot mehest, kes kaelkirjaku pildi tunnistas võltsinguks, kuna tema arvates ei saa sellist looma olemas olla - süda ei suuda verd nii kõrgele pumbata.
Huvitav, ka IMF-i uus juhtkond suudab oma organisatsiooni kapitaliturgude liberaliseerimise vasikavaimustusest vabastada? Seniseid IMF-inimesi tundes olen pigem pessimist kui optimist...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)