ÕPILANE on riigi vara!

Kirjeldatud printsiip kehtis kuni 2002. aastani. Sinnamaani oli koolidel veel eelarve, mida prognoosis ja kasutas/juhtis kool, mitte keegi kuskilt kaugelt... Kool garanteeris riikliku õppekava täitmise (koos kuni 20 valikainega), mida ühesel kujul 2002. aastaks veel ei olnud. Kehtis „põhimõte“, et kõik varasem oli „vale“... Koolikauged inimesed püüdsid luua Eesti oma haridusmudelit... Kurb kogemus! Iga kool töötas oma südametunnistuse ja kohusetunde järgi. Selliselt aluspinnalt hakkaski pihta hariduse reformimiste lõpmatu jada.

Nüüd koolidel enam eelarvet ei ole, on vaid „ülevaltpoolt“ antud mingi ulmeline kontrollnumber/arv, mille raames peab kool suutma end ära majandada.

Koolid on ajast aega olnud kogukonna keskusteks. Kool ja rahvamaja on garandiks, et kogukond püsib koos. Professionaalseid analüüse koolide liitmiseks/kinnipanemiseks ei ole tehtud; on tabelarvutused, kuid inimtegevust ja immateriaalseid faktoreid ei saa mõõta vee- ja küttearvetega.

Demograafilisi faktoreid pole samuti arvestatud või siis on seda püütud ennustada analoogiameetodit kasutades. Samas Eestile täpseid analooge ei ole, tuleb üldistada. Kuid meie „õitsev demokraatia“ oli otsustajate ringist kõrvaldanud oma ala entusiastid ja koos sellega oskusteabe. Seega koolide sulgemise RIIKLIK strateegia on võrreldav „pimedas toas musta kassi otsimisega“.

Praeguseks on toimunud paljude koolide sundliitmised, kuid tulemusi pole analüüsitud. Isegi kokkuhoiust ei saa üldse rääkida, sest pärast liitumisi tekivad suures mahus ettenägematud lisakulutused. Siit matemaatiline üldistus: korruta 0-i ükskõik millise numbriga, ikka saad vastuseks nulli! Siit järeldus, et „korrutamise“ tehtesse peab saama ikka teistsuguse numbri kui null.

Mina, munitsipaalkooli pikaajalise direktorina, ei pea õigeks võrdse kohtlemise printsiibi räiget rikkumist, võrreldes munitsipaalkoolide ja riigigümnaasiumide riigipoolset rahastamist: riigigümnaasiumidel on tagatud, riigi poolt, täielik rahastus nii koolitoidu kui ka tugiteenuste osas, mida aga munitsipaalkoolidel riigi poolt tagatud ei ole. Ma ei pea õigeks munitsipaalkoolide kinnipanemist tabelarvutusliku meetodiga, et tagada riigigümnaasiumide täituvus. Kui munitsipaalkooli juhtkond suudab oma kooli tegevust korraldada etteantud kontrollarvude raames (täites täies mahus põhikooli- ja gümnaasiumiseadust), on kuritegelik ja riigile strateegiliselt julgeolekuohtlik koole sundsulgeda ja sundliita ning koondada haridustoimingud nn tõmbekeskustesse. Sama ebaratsionaalne mudel kehtib ka suuremate linnade linnaosades.

On väga lühinägelik propageerida riigigümnaasiumide ja erakoolide hädavajalikkust üldharidusmaastiku rikastamiseks, sulgedes hästi toimivaid munitsipaalkoole õpilaste vähesusele viidates. Õpilasi aga sundtsentraliseeritakse erakoolidesse ja riigigümnaasiumidesse – väites, et nendes haridusasutustes on õpivalikute võimalused suuremad kui tavakoolides.

Riigil ja kohalikel omavalitsustel oleks ettenägelik käsitleda Riiklikus Auditeerimisaktis ära märgitud varjatud õppemaksu sisse kasseerinud koole kui erakoole ja rakendada neile erakooliseaduses ette nähtud tegevusi, s.t mitte katta halduskulusid, kuna need koolid koguvad annetusi, millel on õppemaksu tunnused. Tulemus on, et kohalikel omavalitsustel jääks rohkem vahendeid munitsipaalhariduse toetamiseks, ning kõige tähtsam – riigi vara, ÕPILANE, oleks võrdselt koheldud.

Kui Euroopa Liit (EL) on teinud ettekirjutusi raiskamiste kohta meie riigi majandussektorites ja vihjanud, et Eesti ametnikkonnal on kõrge korruptsiooniindeks, siis Eesti valitsus nagu ei pane seda tähele ja väidab, et see on lihtsalt soovituslik info. Koole aga tahab valitsus kohe kinni panema hakata, kuigi EL soovitab, mitte ei kirjuta seda ette – nagu EL ette kirjutas korruptsiooni kohta majanduspoliitikas.

KESKMÕTE: Koolide sulgemise riiklik strateegia on võrreldav „pimedas toas musta kassi otsimisega“. 

MÄRT SULTS, kauaaegne koolijuht, Riigikogu liige

Jaga |