Siim Kallas - reaalsuse ja(või) ulme piirimail

Leo Mürkhein,      21. jaanuar 2004


Vaadates ja kuulates S. Kallase sageli õlgu kehitama panevalt pentsikuid, ironiseerivaid, muigavalt irvitavaid repliike meedias, adun tõika, et nn hallide kardinalide aeg polegi läbi. Mõneti võib teda tema ettevõtmistes mõista, sest edumeelse ja targa isiksuse väljaütlemistes on iva, koguni uba sagedamini kui enamikul poliitika tipptegijail, ent pea sama sageli taandub pealtnäha sarmikas esinemine kärsituse, rabelevalt lahmiva retoorika varju. Ühtäkki taban end mõttelt, et hr Kallas on üle võtnud Kalevi ülla missiooni tulla eesti rahvast uueks looma ja seda hästi kiiresti, võimalustest ja tagajärgedest hoolimata. Idee või tahe parema elu nimel Eestis tööd teha pole uudis ühelegi erakonnale, ometi tundub, et S. Kallas ei taha mõista nn pööbli tekke süvapõhjusi.
Küsiks hr Kallast parafraseerides, kas ei peaks suurele osale nn pööblile lihtsalt vee peale laskma? Kuivõrd läheks elu paremaks? Milline kokkuhoid paljudes valdkondades!? Kummati jõhkrad ja küünilised, paraku kogu ühiskonna probleemküsimused tervikuna ei paista Siimule korda minevat või ehk siiski …
Ajuti leian hr Kallase mõtteid ja ideid olema 40-50 aastat eespool, mis polekski ju paha, kuid reaalsus ei ühti kunagi olmevaldkonnaga.
Võrdlesin S. Kallase pürgimusi sisaliku alalhoiu instinktiga. "Väärtuste" loomise ajendil ühiskonna "sabast" loobumine on ajutine, uus, kasvav ja kujunev "saba" moodustub ju samast "organismist" s.t ühiskonnast, ning ei pruugi olla kaugeltki nõnda manipuleeritav ja(või) tolerantne kui endine.
Mõneti minoorse alatooniga kirjatükile lõpetuseks lisan allakirjutanu veendumuse, milles arvan hr Kallase tingimata ELi mistahes tippametnikuks. Eesti ühiskonnale on tema sealolek igal juhul kasulikum kui siin, sest vaimuinimesi vajab Eesti ühiskond ELis hoopis enam kui mõnd spordiässa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)