Inimene peab alati tegema valikuid

Meie ühiskonda on tunginud lihtsustatud (algoritmiline) mõtlemine - vaadake kasvõi, milliseid kommentaare kirjutavad meie inimesed internetis. Värsked uuringud (Müncheni ülikoolis) on tõestanud, et üheks intellekti (mõtlemisvõimet) pidurdavaks teguriks on arvuti ülemäärane tähtsustamine, mis psühholoogiliselt toetub eelkõige tajule. Aga tajuprotsessid on inimesel võrreldes mõtlemisega üsna lihtsad. Male nõuab aga mõtlemist - iga käigu puhul  on vaja mitut varianti ette näha.

Aastat 10-15 tagasi olin oma mõttekaaslastega täielikus hämmingus, kui hakati rääkima Eesti erakordsest majanduslikust edust. Talupoegliku mõtlemisega inimesena oli mulle vastuvõtmatu suurtele välislaenudele (või valdavalt välisinvesteeringutele) rajatud elu, sest  see oli ju võlguelamine, aga kõik võlad tuleb ükskord (ja protsendiga) tagasi maksta.

Piiratud inimesteringi ülikõrged palgad toetasid välist muljet. Kadunud Lennart Meri ütles tol korral mõningase irooniaga: meil on mitmeid poliitikuid, kes väidavad, et Eesti on arenenud Euroopa riik, ja mõned isegi usuvad seda...

Kuldsed sõnad. Ootasime omamoodi murega, millal see ebanormaalne elu lõpeb. Muide, mõni aasta tagasi käisin oma saksa sõpradega Valgas, kus näitasin neile uusi kaubanduskeskusi. Saksa kolleeg muigas ja küsis: „Näita nüüd üht uut tootmisettevõtet ka..."

Praegune olukord oli juba täiesti etteprognoositav. Ja nii „lihtsalt" olemegi jõudnud normaalse elu juurde tagasi.

Minu põlvkonna inimesed näevad vaevalt teistsugust Eestit kui praegune, kus peaks taas hakkama au sisse tõusma praktiline haridus ning arukas ja ilusasti tehtud töö, sest ühiskonna aluseks on kõrgtehnoloogiline tootmine. Mitte raha (või „papp"), nagu aastaid kultiveeritud. Kuid tehtud möödalaskmised lähevad väga kalliks maksma. Võidumehed on need, kel väikesed võlad või kel neid polegi. Jõukus tuleb pikaajalise ja visa, kuid mõtestatud tööga; seda on näidanud meie ja naabritegi ajalugu. Võõraste arvel ei ela kaua.

Tänu oma Soome kolleegidele sõitsime 1992. aasta suvel ringi kaunis järvede Soomes - Savonlinna ja Enonkoski ümbruses. 13 aastat hiljem oli võimalus taas vanadel sõpradel külas olla. Nähtust tegime lihtsa järelduse: niisama kiiresti, kui meie liigume edasi, liiguvad nemad meil eest ära, tehes seda arukalt ja läbimõeldult - mõneti ongi elu väga lihtne...

Kuidas siis teha oma valikuid?

Nii peaks küsima iga inimene, kellele Eesti kallis. Tuleb mõelda oma peaga, sest kogu meie ajakirjandus on parempoolsete poliitiliste jõudude käes, kes esindavad vähema osa inimeste huve.

Taas olin hädas, kui minu Soome, Rootsi ja Saksa kolleegid küsisid, millised on Eestis vasakpoolsed ajalehed!? Et kord nädalas ilmuvat „Kesknädalat" ei söandanud valge varesena nimetada, siis laiutasin käsi - meil polegi vasakpoolset ajakirjandust. Kolleegide imestus oli piiritu: kuidas siis Eesti inimesed teevad poliitilisi valikuid ja kuidas käib siin erakondadevaheline vaidlus?

Oma õpilastele ütlen kodanikuõpetuse tunnis: „Kui olete jõukas inimene, kel kinnisvara ja hea sissetulek, siis on teie huvide kõige kindlam kaitsja Reformierakond (ka IRL). Hääletage tema poolt! Aga kui suurt jõukust pole? Siis on vaja mõtlemisvõimet: kes kaitseb lihtsa inimese huve, keda huvitab stabiilsus, keda Eesti minevik-tulevik ja kodurahu?"

Ega vallaski teisiti ole

Tundub, et Helme vallas on praegused poliitilised jõud viimastel aastatel üsna hästi toime tulnud. Kõige tähtsam ongi inimesele elus stabiilsus ja rahu.

Mind jätavad esmapilgul üsna ükskõikseks näiteks Eestis siin-seal ehitatud uhked klaaspaleed. Aga teadmine, et ka mu lapselapsed maksavad veel välismaa pankadele (küll kaudselt) kinni sinna maetud miljardeid, muudab mu ärevaks.

Täna töötades peame mõtlema tulevastele põlvedele - nagu malemänguski! Vallas on tähtsad lihtsad asjad: ettevõtluse edendamine (eriti maaelu), lasteaedade ja koolide olemasolu, eakate ja väetite toetamine, kodukoha kultuur laias mõttes. Kõik muu tuleb teha juba meil endil.

Peaaegu unustasin - me oleme Euroopa Liidus, kust saame solidaarselt toetust. Meie, eestlased, ei tohi seda kunagi unustada... Ka Euroopast tulevaid rahasid on vaja arukalt ära kasutada.

Normaalne on kokkuhoidlik elulaad,  sest põhjamaal pole võimalik teisiti elada. Just laenurahade abil hakati Eestis laamendavalt elama. Minu põlvkonna inimestel on raske seda pealt vaadata: lõpmatud joomingud ja peod, mootorijõul looduses kihutamine, seksi  ja välismaiste staaride kultus, millega kaasnevad enamasti labane keelepruuk ja rumal eneseimetlus.

Need madalatele instinktidele toetuvad tegevused on tekitanud omamoodi sõltuvuse, millest eriti noortel on raske vabaneda. Välismaale tööle tormamisel on erinevaid põhjusi, kuid raha ületähtsustamine on üks neist. Koolis näen selgesti, kuidas eesti perekond neis oludes on lagunenud ja osadest noortest saanud tööpõlgurid.

See omakorda ohustab kogu rahvuse saatust. Kõikjal valitseb egoism - ainult minu heaolu on tähtis!

Uutes (tegelikult vanades) oludes päästab ikkagi läbiproovitud talupoeglik mõtlemine ja igapäevane tõsine töö. Siin ongi tänase Eesti ja tema inimeste argielu-valikud.

PEEP LEPPIK, keskerakondlasest teadlane ja koolmeister

Artikkel pärit Keskerakonna valimislehest „Meie Helme".

Jaga |