Honduras ja USA reaalpoliitika

"Selleks, et olla usutav, peaks Trumpi administratsioon mõistma, et ei ole olemas sellist asja nagu "hea" diktaator. Autoritaarsete juhtide poolele asumine on moraalselt väär, õõnestab USA kriitikat vasakpoolsete autokraatide suunas ning annab varem või hiljem tagasilöögi Ameerika Ühendriikidele," märkis ajalehe Miami Herald kolumnist Andrés Oppenheimer.

"Ajal, mil Ameerika Ühendriigid peaksid tegema kõik endast oleneva, et peatada ohtlikku tagasilangemist diktatuuridesse Ladina-Ameerikas, peaks Trumpi administratsioon — mille auks tuleb öelda, et see on mõistnud hukka võimuhaaramised vasakpoolsete juhtide poolt Venetsueelas, Boliivias ja Nikaraaguas — olema samavõrd kriitiline Hondurase konservatiivse presidendi autoritaarsusse libisemise suhtes," rõhutas Oppenheimer.

"Banaanivabariigi" prototüüp

Honduras oli see riik, kust kogutud muljete põhjal USA kirjanik O. Henry kirjutas oma romaani "Kapsad ja kuningad" (1904, e.k. 1962), mis tõi käibele mõiste "banaanivabariik". Ta viibis seal 120 aastat tagasi, kuid tundub, et vahepeal ei ole muutunud just palju – sellesarnase raamatu väljamõeldud Kesk-Ameerika riigist võiks Hondurase põhjal kirjutada ka tänapäeval.

Praeguse kriisi juured ulatuvad tagasi aastasse 2009, kui sõjavägi kõrvaldas võimult ja saatis riigist välja president Manuel Zelaya, kes tahtis korraldada mittesiduva rahvahääletuse küsimuses, kas läbi viia siduv rahvahääletus põhiseadusliku assamblee kokkukutsumiseks.

Kriitikute sõnul tahtis Zelaya muuta põhiseadust selleks, et kaotada presidendi ametiajale seatud piirangud. Tema tegevus polnud ilmselt kooskõlas kehtiva põhiseadusega, kuid samuti ei saa pidada päris õiguspäraseks tema võimult kõrvaldamist ja riigist väljasaatmist.

Riigipöördel, mis kavandati Zelaya väitel USA relvajõudude Miamis asuvas väejuhatuses, oli siiski Hondurase poliitilise eliidi tugev toetus.

Presidendi kohused võttis ajutiselt üle parlamendi spiiker Roberto Micheletti. Tema ja Zelaya kuulusid toona mõlemad paremtsentristliku Hondurase Liberaalse Partei ridadesse, kuid Zelaya oli teinud presidendina poliitilise kannapöörde ja üritas orienteeruda Ameerika Ühendriikidelt ümber Hugo Chávezi algatusel loodud Ladina-Ameerika sotsialistlike riikide ühendusele ALBA.

 Konservatiivne reaktsioon

2009. aasta valimised viidi läbi relvajõdude poolt. Need võitis eelmised neli aastat opositsiooni kuulunud konservatiivne Hondurase Rahvuspartei, mis on valitsenud riiki Liberaalse Parteiga vaheldumisi juba alates O. Henry aegadest. Presidendiks sai Porfirio Lobo Sosa, kes jäi ametisse neljaks aastaks, nagu lubab Hondurase põhiseadus.

 2013. aastal valiti ametisse praegune president Juan Orlando Hernández, üks 2009. aasta riigipöörde arhitektidest. Teda toetas küll vaid 36,9% valijatest, kuid sellest piisas, sest Hondurases ei ole valituks osutumiseks vaja koguda absoluutset enamust, vaid tuleb lihtsalt tulla esimeseks. Valimistega kaasnesid samas ulatuslikud rikkumised ja vägivald. Kampaania ajal tapeti kümneid inimesi. Rahvuspartei jätkas erinevate institutsioonide, sealhulgas kohtute allutamist enda kontrollile.

Eelmisel aastal langetas keskvalimiskomisjon otsuse lubada Hernándezel osaleda Rahvuspartei eelvalimistel. Seda vaatamata tõsiasjale, et põhiseaduse kohaselt võib president olla ametis ainult ühe ametiaja.

Ülemkohus, mille liikmete hulgas Hernández ise 2012. aastal parlamendi spiikrina nö. puhastuse lasi teha, otsustas, et põhiseaduse vastav punkt ei kehti, sest see piirab kodanike õigust kandideerida. Sisuliselt on Hernández teinud nüüd seda, mille kavandamises süüdistatuna Zelaya võimult kõrvaldati.

Zelaya koondab opositsiooni

2009. aastal pagendatud president naasis paar aastat hiljem kodumaale ning asutas uue vasakpoolse erakonna Vabadus ja Uuestiloomine, mille kandidaadina pürgis 2013. aastal presidendiks tema abikaasa Xiomara Castro. Tänavusteks valimisteks organiseeriti Zelaya eestvedamisel Opositsiooni Liit Diktatuuri Vastu, mille presidendikandidaadiks sai Salvador Nasralla.

Nasralla on endine spordikommentaator, kes asutas 2011. aastal paremtsentristliku Korruptsioonivastase Partei, mis ühendas eelkõige konservatiive, kes olid pettunud Hondurase vanade võimuerakondade totaalses korrumpeerituses. Nüüd esines ta seevastu hoopis vasakpoolse opositsiooni ühiskandidaadina. Kriitikute sõnul on ta arrogantne nartsisist ega sobi riigijuhiks, kuid valijatele läks tuntud telenägu hästi peale.

Esialgu näitasid loetud hääled, et Nasralla võib 26. novembril toimunud valimised koguni võita, kuid siis hakkas häältelugemine venima ja Hernández läks lõpuks ette. Opositsioon tõi rahva tänavatele. Toimunud on rida kokkupõrkeid, tapetud kümneid inimesi. Häälte osaline ülelugemine tulemust ei muutnud. Nüüd nõuab opositsioon uute valimiste korraldamist. Nende üleskutsetega on ühinenud ka Liberaalne Partei.

[fotoallkiri]

RAHVA LEMMIK. Opositsiooni väitel kogus Hondurase presidendivalimistel enim hääli endine spordikommentaator Salvador Nasralla. Eelmisel aastal abiellus ta endast enam kui poole noorema Iroshka Elviriga (Miss Honduras 2015). Paari kuu eest teatati, et järgmisel aastal sünnib neil tütar. Varem on meest seostatud homoseksuaalsete kalduvustega, kuid tema enda väitel ei ole sellistel juttudel mingit alust. Kriitikud peavad teda siiski arrogantseks nartsisistiks.

 ANDRES LAIAPEA,

välispoliitikavaatleja

Jaga |