Miks rahvas ei usu omaenda poliitikuid?

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      12. november 2003


Olen poliitika mõjusid oma nahal tunnetanud 50 aastat ja jõudumööda seda ka ise teinud. Tänase poliitilise propaganda mõjujõud on tunduvalt lahjem kui kirutud punasel ajal. Miks rahvas ei usu omaenda poliitikuid? Miks ei peeta Eesti riiki enam omaks? Kes sellele mõtleb?

Mõtleme end ajaloos 20-25 aastat tagasi. Mõned lapspoliitikud kiruvad nn punast aega, samas nad ise ei tea sellest enam midagi. Siis toimus kolhoosis iga kuu vähemalt üks poliitpäev. Kolhoosnikega tulid kohtuma rajooni juhid - parteisekretär, täitevkomitee esimees, prokurör, miilitsaülem või veel keegi, kaasas paar ametnikku.
Neil ei olnud kuigi mõnus rahva küsimusi kuulata, sest vastata ei olnud kerge. Kuid külarahvas tuli kokku ja elu kitsaskohti arutati väga tuliselt. Mäletan hästi poliitpäeva, kui parteisekretär oli tõsiselt kimpus, kui pidi vastama nn neljakümne kirja kohta. Paljud kolhoosnikud olid kirja lugenud ja julgesid esitada teravaid küsimusi.

Poliitikud ei taha inimestega kohtuda
Arutati partei ja täitevvõimu tegevuse igapäevaseid kitsaskohti. Miks tänased poliitikud ei taha inimestega suhelda? Mida nad kardavad? Maarahva igapäevane elu on täna hoopis raskem ja kurvem kui 20-25 aastat tagasi. Seda rohkem tahab ta kohtuda poliitilise eliidiga ja arutada oma murelikke probleeme.
Kunagi oli üks punapartei, kelle liidrid leidsid aega külarahvaga kohtumiseks. Nüüd on meil Riigikogus kuus erakonda, kes kisklevad riigipiruka pärast ja nende juhid ei leia aega rahva hulka tulemiseks. Miks see nii on?
Olen järjekordselt pettunud. Aasta tagasi hakkasin ootama valimisi. Nüüd on need üle elatud. Septembri rahvahääletuse eel käidi siin-seal maal, kuid suurima pettumuse valmistas tegevpoliitikutega sisuka mõttevahetuse puudumine. Lootsin, et ehk mõni kõrgem poliitik leiab pool päeva aega, et kuulata ka Varbla valla rahva muresid ja ettepanekuid. Midagi sellist ei juhtunud.

Ei taha poliitilist udujuttu
Olen kirjutanud Varbla vallavalitsusele, et kutsutaks mõni poliitik või täitevvõimu esindaja kohapeale. Teeks vallarahvaga isamaalist kasvatustööd, mitte ei ajaks poliitilist udujuttu.
Viimasel ajal on meil käinud ainult mõni arvestatav isik. Res Publica esindaja Lauri Aaspõllu koos ühe abilisega käis 26. märtsil 2002. aastal. Tegin ka selleks ajaks asja vallamajja. Lihtsameelselt ootasin, et nad seletavad natuke lahti oma partei ideoloogiat. Kahjuks ei tulnud nad vallarahvast kuulama ega harima. Nad tulid hoopis meie vallavanemat moosima, et see astuks nende erakonda. Jutuajamine kestis veidi üle kahe tunni. Neid kuulasid vallavanem, paar vallaametnikku ja mina kui kutsumata isik.
Minu mitmekordse ettepaneku peale kutsuti 29. jaanuaril 2003. aastal vallavolikogu istungile Pärnu prefekt. Istungi päevakorras oli 15 punkti, k.a eelarve lugemine. Prefektile jätkus aega vaid 30 minutit küsimusteks-vastusteks. Peale vallavolikogu liikmete olid omast huvist tulnud viis pensionäri.
17. veebruaril toimus Pärnu Majandusühistu liikmete Varbla piirkonna koosolek. Osales toonane Riigikogu liige ja nüüdne põllumajandusminister Andres Varik. Temal oli rahvaga rääkimiseks aega 15 minutit. Ta jõudis üle korrata paar ajalehest juba loetud lubadust ja edasi oli tal vaja jõuda õigeks ajaks Tõstamaale. Kohale oli tulnud koguni 24 inimest.
Omapärane lugu juhtus selle aasta 25. veebruaril. Keset päeva helistab Riigikogu liige Jaanus Männik ja küsib, miks ma teda kuulamas ei ole, tema juba Varblas! Kiirustasin kohale, kiiruga kutsuti kokku veel 15 inimest. Männikul oli meie tarvis aega kõva pool tundi. Ühtegi vallaametnikku vestlusel ei osalenud - siis polnud Rahvaliit ju võimupartei.
Kolm korda kohtusime põgusalt mõne poliitikuks pürgijaga. Algajate käest pole midagi küsida. Neid pole mõtet süüdistada seniste poliitiliste jamade pärast. Osalejate arv jäigi iga kord alla kümne. Algajate hulgas oli ka Ela Tomson, kes valiti Res Publica koosseisus Riigikokku.

Rahvas ootab ausaid ja aatelisi poliitikuid
Vähemalt Keskerakond peaks vältima, et ärikad ei satuks partei etteotsa või valimisnimekirjade esikümnesse. Võib-olla, et ka ärimeeste hulgas on ausaid inimesi, kuid mina pole neid kohanud. Kui ärimehed jäävad lihtliikme tasandile, ei blameeri nad erakonda oma igapäevaste "skeemidega". Tavakodanik ootab ausat poliitikat, mida tõendas Res Publica suur edu. Kahjuks on hakatud ka uue partei tegemistes juba pettuma.
Valimiste agitatsioonis jäeti kasutamata trumpäss - hoiatus, et mitte toetada Iraagi sõda. Iga sõda toob ränki muresid kogu maailma tööinimestele. Oleksin kohe hääletanud Isamaaliidu poolt, kui nad oleksid saatnud USA presidendile tõsise hoiatuse - sellise, mis leidnuks koha suuremate ajalehtede esikülgedel. Siis oleksin võinud Isamaaliidule andestada kõik nende senised pahateod.
Kuid otsest sõjavastast seisukohta ei võtnud oma programmi mitte ükski erakond. Kuidas poliitikud kunagi rahva ees tänast muretust õigustavad? Millega vastutavad?
Kui õnnestuks kohtuda mõne Keskerakonna juhatuse liikmega, oleks minu põhiküsimus - miks kulutate juba mitmendat korda nii mõtlematult raha reklaamile? Selle asemel võiksite kohtuda rahvaga ja kulutada sellele, mis on odavam ja kasulikum. See on eemalseisja soovitus, millest kutselised poliitikud aga suurt midagi ei arva.
Olen poliitilise töö mõjusid omal nahal tunnetanud 50 aastat ja jõudumööda seda ka ise teinud. Tänase poliitilise propaganda mõjujõud on tunduvalt lahjem kui kirutud punasel ajal. Miks rahvas ei usu omaenda poliitikuid? Miks ei peeta Eesti riiki enam omaks? Kes sellele mõtleb?

Algajate poliitikute käest pole midagi küsida.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)