Riigi aluseks olgu usaldus

ARI VÄLJA,      06. november 2002




President Arnold Rüütli ja mõne ärksama ärimehe eestvõttel räägitakse ühiskondlikust leppest. Kokkulepe nende vahel, kes tahavad tulumaksu alandada 20 protsendini, ja astmelise tulumaksu pooldajate vahel, on aga võimatu. Küll peaks kõiki eestimaalasi huvitama, et riik funktsioneeriks optimaalselt, järgides tervet mõistust ja teaduslikku analüüsi. Loodetavasti siis vastaks tulemus rahva enamiku soovidele.

Juhtusin juba kevadel kuulama Vikerraadio saadet, kus Andra Veidemann rääkis presidendi Akadeemilise Nõukogu tööst ühiskondlikule kokkuleppele pürgimisel. Laiemat üldsust kutsuti arutelus osalema, kuid üleskutse oli suunatud ainult neile, kes suhtlevad arvuti ja Internetiga, postiaadressi ei antud. Seega see minu kohta ei käinud, aga mul oleks öelda küll!
Ehkki olen endine kõrgkooli õppejõud ja teadlane (nüüd pensionil), olen oma kirja teile koostanud emotsionaalse mõtteavaldusena, mitte teadusliku artiklina.

Teadlaste, Riigikogu ja valitsuse kokkulepe

Usun, et kõige tähtsam oleks kokkulepe Akadeemilise Nõukogu, Riigikogu liikmete ja valitsuse vahel. Leppe sisu oleks selles, et nõukogu poolt küllalt suure hulga eriteadlaste osavõtul koostatud mõistlikke ettepanekuid arvestataks seadusandluses ja riiklikes otsustes.
Kui Hongkongis ja Iirimaal on samalaadsed kokkulepped edukalt rakendatud, siis miks mitte neid aluseks võtta? Olen lugenud hulga Akadeemilise Nõukogu liikmete objektiivseid arvamusi olukorrast Eestis. Neid võiks rohkemgi ilmuda. Samuti võiksid nõukogu liikmed välja töötada ühiskonna toimimise optimaalse mudeli. Kusjuures selgelt peaks olema märgitud, mis Eestile oleks parim, aga mille suhtes Euroopa Liit seab oma piirangud.
Ühiskondliku leppe olulisemad osad on maksusüsteem, bürokraatia maksimaalne protsent rahvastikust ja kui palju ollakse nõus selle eest maksma, noorte ning paljulapseliste perede toetus jpm. Nende küsimuste puhul tuleks kindlasti arvestada rahva arvamusega, korraldades küsitlusi.
Rahvatarkusest teame, et iseenesest veerevad asjad ainult allamäge. Et nad läheksid ülesmäge, tuleb rakendada jõudu ja muidugi mõistust. Et ka sõnal on jõudu, näitas Aino Järvesoo üleskutse "1000 krooni igale lapsele!", mis on nüüd võetud erakondade arsenali.
Akadeemilise Nõukogu tegevusel võib olla hea tulemus, aga vaid juhul, kui seadusandja ja täitevvõim häid ettepankuid arvestavad ja ellu viivad. Tõeliselt epohhiloov oleks, kui Akadeemiline Nõukogu saaks Riigikogu osaks.

Luik-haug-vähk-poliitika ei toimi

Paljukiidetud võimude lahusus mõjub nagu luik, haug ja vähk. Igal võimul on oma rangelt piiratud mängumaa. Samal ajal on juhtimisteooria elementaarne põhitõde ainujuhtimine ja ainuvastutus.
Andra Veidemann ütles õigesti, et leppe aluseks peab olema usaldus. Aga minu arvates saab usaldus põhineda ainult teadmisel. Näiteks praegu tallele pandud haldusreformi ei saagi usaldada, kuna ei ole räägitud, mida näitavad uuringud, kes ja kus ja kui palju on koormatud, kui palju on vaja koondada ametnikke jne. Kogu probleem taandati vaid valdade liitmisele. Miks ei kasutata kõrgkoolide diplomande ega magistrante, kes teostaksid oma töödes vajalikud uuringud? Ja mitte ainult valdades, vaid kõigis riigisasutustes. Väheusutavalt kõlab jutt, et inimesed saavad pärast haldusreformi parema teenuse, kui tee vallamajja pikeneb mitu korda ja transporti, mis sinna viib, ei eksisteeri.
Kuidas saab usaldada Riigikogu ja valitsust, kui ametnikule makstakse rohkem palka kui akadeemikule või professorile, tohutud vallandustoetused aga ületavad mõistuse piiri? Näiteid juhtimise jäärapäisusest on kümneid.

Minu näidiskokkulepe

Oleksin nõus alla kirjutama leppele, mis sisaldaks järgmist.
Esiteks. Riigiametniku (sh Riigikogu liikme) palga ülemmäär on professori palk. Jutud tohutust kvalifikatsioonist ja vastutusest on puhas demagoogia, sest pole me ju kuigipalju näinud silmapaistvat eruditsiooni ega vastutust.
Teiseks. Tulumaksu arvutamise aluseks võetakse tulu leibkonna liikme kohta. See kergendaks kohe perede olukorda.
Kolmandaks. Maksta lapse kasvatamise ja koolitamise eest mitte sularaha peo peale, vaid katta näiteks 1000 krooni ulatuses vastavaid kulusid. Selleks viia sisse solidaarsusmaks nendele, kellel on vähem kui kaks last. Jutud lastetusest kui tervisepuudusest ei tähenda midagi, sest kulud lastekasvatamisele jäävad ju olemata. Olgem ausad, lapsi on meil vähe mitte materiaalsetel põhjustel, vaid egoismist ja mugavusest. Lastetus on luksus, mille eest tuleb maksta. Miks peaks Riigikogu seisma mugavate egoistide poolt? Kuni me lapsi kogu ühiskonnaga ei toeta, pole lootust mingile kokkuleppele.
Neljandaks. Akadeemiliselt Nõukogult on vaja abi, et sõnastada otstarbekas Eesti riigi ja ühiskonna juhtimise skeem. President võiks olla institutsioon, kelle kasutada on kogu informatsioon sellesama nõukogu kaudu, ja kellel on siis ka õigus, võimalus ja kohustus mõjutada ühiskonna arengut. Otsuseid võtavad küll vastu rahvasaadikud, ministrid, kes iganes, aga teave ühiskondlike üldiste protsesside kohta laekub kõigepealt teadlastele ja sealtkaudu presidendile.
Tekib muidugi küsimus, kuidas vältida diktaatorlust. Meil pole vaja jalgratast leiutada, on riike, kus süsteem toimib ja demokraatia püsib sajandeid.
Ja lõpuks, mina kui riigikodanik ja maksumaksja, kes maksab palka kõikidele ametnikele, pean nägema ja tundma, et needsamad ametnikud on minu, s.o rahva teenrid, mitte vastupidi!

Rahvaraadio ja -televisioon valgustagu auditooriumi

Praegune Eesti Televisioon näitab Riigikogu tööd öösel kella ühe-kahe paiku, mis on absurd. Tahaksin näha ülekannet riigi juhtimisest normaalsemal ajal. Tahan näha Eesti riigi tegelikku juhti, olgu ta siis peaminister, president või parlamendi esimees, kes valgustaks meid, Eesti elanikke, elust riigis. Ka raadios tahan neid sagedamini kuulata, ja teema võiks olla varem välja kuulutatud. Pean kiitma Vikerraadio saateid, kus siiski lahatakse riiki, rahvast, inimesi huvitavaid probleeme.
Muidugi, kui te loete mu kirja, mõtlete, et olen utopist. Saan teist aru. Kõike seda saavutada tundub tõesti võimatu.
Aga ma tahaks vähemalt püüelda ideaalriigi poole. Akadeemilisel Nõukogul ju nagunii võimu pole - miks siis mitte vähemalt näidata oma võimet elunähtusi mõista ja oskust lahendusitoovaid meetmeid välja pakkuda. Võibolla valijate häältega õnnestub pikkamööda kõik ka ellu rakendada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)