Tegudele! Tehkem lõpp poliitilisele tõmblemisele

PEETER LAASIK,      22. august 2007


Minu hinnangul on Eesti poliitikas vaja suurendada inimliku mõõte dimensiooni. Enamik seniseid parempoolseid valitsusi on käitunud väga selgelt põhimõttel: eelkõige peame rikkaks saama, siis vaatame, kuipalju on järele jäänud inimesi, kellega seda rikkust jagada. Seega – inimestega on Eestis tegeldud teises järjekorras. Tagajärjeks on, et rahvastik on tugevasti vähenenud, elanikkond vananeb, töökätest on puudus. Kui pole inimesi, siis mis riigist me üldse rääkida saame! Riigi moodustavad eelkõige selle elanikud, mitte aga maanteed, firmad, elektriliinid, autod jne. Tuleb aru saada, et kui meil pole noori inimesi, siis varsti pole meil õpilasi, üliõpilasi, töölisi, õpetajaid. Täna sündimata jäävaid ei saa asendada homsete immigrantidega. Eesti lapsed, kes jäävad täna sündimata, ei vaja homme lasteaedu, koole, ülikoole.

Eestlastel on vanasõna, mis õpetab, et tänaseid toimetusi ei maksa visata homse varna. See rahvatarkus on eriti vajalik meie praeguses olukorras. Eesti riigil on tarvis nii oma rahvastikupoliitikat kui ka tervisepoliitikat. Need poliitikad peavad olema läbi teinud üldrahvaliku arutelu. Nad olgu läbi arutatud erinevatel poliitilistel ja teaduslikel tasanditel, saagu parteideülesteks dokumentideks. Neil otsustel peavad olema reaalsed rakenduskavad, need ei tohi valitsuse vahetudes jääda ametnike kirjutuslauasahtlitesse tolmuma ootamaks järgmist poliitilist tellimust. On selge, et kui järgmise 3–5 aasta jooksul kogu siinnimetatud arengut ei toimu, on 10 aasta pärast juba hilja.
Rahvastikupoliitika ei saa seisneda üksikutes meetmetes, see peab olema kompleksne, pöörama tähelepanu tõesti kõigile aspektidele. Seniseid ettevõtmisi aga iseloomustab just närviline üksikmeetmetega tõmblemine. Soovitakse saavutada kiiret poliitilist edu ega mõelda Eesti riigi sisulisele pikaajalisele jätkusuutlikkusele. Sellise tõmblemisega tegelikult diskrediteeritakse rahvastikuprobleeme.

Missugused on Eesti rahvastikuprobleemide lahendamise peamised suunad?
Eesti jaoks esimene põhiprobleem on joomarluse vastu võitlemise edukus. Ülesande tõsidusest ei ole mõtet rääkidagi – juba andmed roolijoodikute kohta, mida igal hommikul raadiost kuuleme, peaksid tekitama tugevat ohutunnet. Maailmapraktikas on teaduspõhiselt selgesti ära näidatud, et alkoholipoliitika on edukas ainult siis, kui võitlusse on rakendatud nii keelud-piirangud (öise alkoholimüügi keeld, reklaami ja müügikohtade piirangud, aktsiisitõus jne) kui ka positiivne programm (selgitustöö koolides, inimeste ja eriti noorsoo väärtushinnangute muutmine alkoholi suhtes, noortele huvitegevuste võimaldamine, alkoholismiravi kättesaadavus jne).

Praegune valitsuskoalitsioon soovib aga teha üksnes üksikuid kosmeetilisi parandusi, mitte aga tegelda probleemiga sisuliselt. Samas näitab teiste riikide kogemus, et joomarluse vastu on võimalik kiiresti ja tõhusalt võidelda, kui seda sisuliselt soovitakse.

Teiseks domineerivaks mõtteks oleks sünni- ja lastetoetuste sisuline revideerimine.
Meil on viimase paari aastaga tekkinud sünde toetavaid meetmeid (näiteks vanemapalk), kuid need on liiga kallutatud just rikaste laste toetamiseks. Näiteks tudeng saab lapse sünni järel vanemapalka ikkagi miinimumpalga alusel. Küsin: miks Eesti riik väärtustab tudengilast 4–5 korda vähem kui näiteks pangatelleri last – just selline aga on neil vanemahüvitise vahe?

Poliitikud, kes vähegi viitsivad suhelda inimestega väljaspool Tallinna, teavad, et paljud tavalised pered ei saa lubada oma lastele huviringides osalemist, sest ringide osalustasud on liiga suured. Lõuna-Eesti keskmisepalgaline ema näeb, et tal on raskusi teisele-kolmandale lapsele elamisväärse elu tagamisega. Tagajärjeks on madal iive.

Meie valitsusel peaks olema häbi, et neljandik Eesti lapsi elab vaesuses. On silmakirjalik kiidelda iibe paariprotsendise tõusuga, kui võrreldes 15 aasta taguse tasemega on iive kaks korda madalam.

Eesti keskmised pered tahavad, et neil oleks kindel riigipoolne tugi laste kasvatamisel mitte ainult esimesel poolteisel aastal, vaid kogu lapsekasvatamise kestel.

KESKMÕTE:
Riigi moodustavad eelkõige selle elanikud, mitte aga maanteed, firmad, elektriliinid, autod jne.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (33)