13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Võõras kloostrisANTS TAMME, 06. aprill 200527. märtsi hommikul juhtusin Kanal 2-st vaatama Aleksandr Zukermani järjekordset „Subbotejat". Need venekeelsed saated pakuvad teatavasti huvi eestlastelegi, kuigi on mõeldud-tehtud esmajoones muulastele. Kui senini on saadete põhisuunitlus olnud küllaltki neutraalne, siis viimatine „Subboteja" polnud seda teps mitte – väledasuuline Zukerman andis oma panuse, et lausa mõnitada president Arnold Rüütlit tema väärika otsuse eest loobuda 9. maiks Moskvasse sõitmisest. Pole ju ametiraha ega ülikooli varasid tagastatud, rahulepingut allkirjastatud ega – mis põhiline – ligi viiendiku eesti rahva Nõukogude okupatsiooni kannatusterohketel aastakümnetel hävitamise eest vabandatud. Sekkus Aigar Vahemetsa Nobekeelne Zukerman ise meie presidenti otsesõnu sõitlema ei hakanud, küll aga oli ta välja otsinud Aigar Vahemetsa - ajaloolasest kirjaniku, kes eesti keele ja meele teotamiseks lausa mitu-setu pikka minutit ekraanil vatras. Peale selle on tema meelest täiesti ülearused kodakondsuse taotlejatele kehtestatud minimaalsedki keelenõuded ning muud tingimused. Emakeelel ja kodakondsusel polevat Vahemetsa arvates mitte mingit tähtsust, need olevat pelgad igandid, mis pidavat ülal (ja teenistuses) vaid tagurlikke bürokraate. Vahemetsa identiteedivaegusest võib ju kuidagi aru saada. Aga mida mõtleb Kanal 2 juhtkond, kui ta seesugusele siinsete vene tagurlaste heameeleks ekraaniaega kingib? Üldse oleks meie valitsusel ja poliitikutel tarvis midagi välja mõelda, et venekeelseid päeva- ja nädalalehti eestlaste kultuuri ning eesti asja pisutki mõistvamalt käsitlema panna. Äratundmine vales See on üks prantslaste hulgas liikuv tabav termin. See tähendab, et siinne umbkeelne ja venemeelne ajakirjanik kirjutab seesuguses lehes oma aegunud-iganenud-kulunud prisma läbi, kuidas ja mismeelselt siin elada ja olla tuleks. Seda loeb lehest omakorda teine samasugune aja- ja olukorratunnetuse puudega persoon, ning ägiseb vaimustusest: küll ajaleht põrutab, ja otse naelapea pihta! Samas pole seesugustel „mõttehiiglastel" õrna aimugi, et läbinisti kiivas ja väärad on aja ja koha mõttes nii nende prismad kui ka peegeldused … Eelöeldu kehtib ka paar nädalat tagasi venekeelses päevalehes Molodjo˛ Estonii trükitud leheküljepikkuse dialoogi kohta, milles ajakirjanik Tatjana Opjokina on võtnud kavalal moel küsitleda ajaloolast David Vseviovi – ikka keerutades pikalt-laialt selle ümber, et küllap Kekkonen ikka oleks Moskvasse sõitnud ja president Arnold Rüütel süljanud nüüd temale ulatatud sõbrakätt tagasi lükates kõigi venelaste hinge. Sovetskaja Estonia enam ei ilmu Muide, Kekkonen käiski korduvalt Moskvas, aga neid asju ei kõlba ju mitte ühte patta panna, nii nagu on kohatu seegi, et eestlasi ja meie presidenti süüdistatakse suveräänsuse pärast joovastusse sattumises. Kõike seda on Opjokina kedranud kokku nii osavasti, et vaesel ajaloodoktor Vseviovil ei jää dialoogis osaledes muud üle kui öelda, et Rüütel tõesti seekord Moskvasse ei sõida, et suveräänsusjoove olevat sealjuures justkui tuvastatav ja et Eesti presidendi sülg muudkui valguvat mööda avarat vene hinge … Opjokinale ei paista korda minevat, mis tunne oli nende kümnete ja sadade tuhandete eestlaste hinges, keda KGB keldrites piinati või troikade otsustega surma või aastakümneteks orjalaagreisse mõisteti. Nüüd aga olevat eestlaste väärikas iseseisvusetunnetus justkui mingi labane suveräänsusejoove, mis rüvetavat avarat vene hinge. Õnneks pole enam aastanumber 1975, mil Opjokina Sovetskaja Estonia või Molodjo˛ Estonii veergudel ideoloogilisest kasvatustööst artikleid vorpis. Vahepeal on nii mõndagi muutunud. Enam pole see aeg, mil temasugusel oli voli võõras kloostris oma seadusi kehtestada? Viimati muudetud: 06.04.2005
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
