Bashar al-Assadi võimulejäämine oleks Süüriale parim lahendus

Paraku sai Bassel 1994. aastal õnnetult surma. Kuus aastat hiljem läks Allahi juurde ka vendade isa, tollane Süüria president Hafez al-Assad. Lääneriigid eesotsas USA-ga panid lootused Bashari peale. Temast oodati „oma meest" regioonis, ent Bashar otsustas jääda iseseisvaks juhiks ja mitte saada USA hüpiknukuks. Lääs on võtnud nõuks teda selle eest nüüd karmilt karistada.

Assadi perekond kuulub tagakiusatud usuvähemusse

Selleks et mõista Süüriat, on tarvis alustada ajaloost. Sõna „Süüria" pärineb kreeklastelt. Nii nimetasid nad kunagi piirkonda, mis ulatus tänase Süüria piiridest tublisti kaugemalegi. Kui Rooma impeeriumis kuulutati riigiusuks kristlus, sai Süüriast tugev ristiusu kants. Mõnes mõttes on Süüria seda tänini, kuigi kristlasi on 23-miljonisest elanikkonnast vaid 10%, aga see on tegelikult ju ikkagi 2,3 miljonit.

Nagu kristlased jaotuvad põhiliselt katoliiklasteks, õigeusklikeks ja protestantideks, nii lahknevad ka islamiusulised sunniitideks, šiiitideks, druusideks ja veel paljudeks teisteks. Süürias elab aga selline usulahk, nagu alaviidid, kes on šiiitide üks erivorme. Sunniitide ja šiiitide vaheline vihavaen on kestnud sajandeid. Sunniidid kiusavad šiiite sama jõhkralt ja veriselt taga, nagu katoliiklased omal ajal protestante.

Süüria alaviite on massiliselt tapetud, kui võimul on olnud sunniidid. Nagu kristlasi, on ka alaviite Süürias vaid 10%. Seega, Bashar al-Assadil on märksa olulisem tähendus ja riigijuhina täita tõsisem funktsioon, kui lihtsalt võimul olla ja oma jonni ajada. Peaksid mässulised-terroristid võimu haarama, on kindel, et alaviidid, druusid ja ka kristlased satuvad ulatuslike repressioonide alla. Süüria verine ajalugu on selle tõestuseks.

Assad tahab ilmalikku Süüriat, mitte Süüria islamivabariiki

Bashar al-Assad pooldab oma isa visiooni Süüriast kui sekulaarsest, mittereligioossest riigist. Kui isa Hafez tuli võimule, hakati tütarlapsi koolidesse lubama. Al-Assad teadis, et Süüria nii etniliselt kui ka usuliselt kirju ühiskond saab võimalikult harmooniliselt toimida üksnes siis, kui riik ei ole ühegi usu poole kreenis.

Mässuliste seas on esiplaanil sunniitidest islamiäärmuslased, kellel eesmärgiks rajada Süüria islamivabariik. Nende taga seisavad nii Al-Qaeda kui ka regionaalse suurvõimu positsiooni ihaldav sunniitlik Saudi Araabia. Süüria usuriigina ei salliks oma territooriumil teisi usulisi vähemusi ja alustaks nende massilist tagakiusamist ja järkjärgulist hävitamist. Seetõttu oleks alaviidist presidendi jätkamine hetkel halbadest valikutest Süüriale parim.

Saudi Araabia tahab saada regionaalseks suurvõimuks

Kui alaviidid on šiiitide erivorme, siis vahhabiidid, kes juhivad autoritaarset Saudi Araabia režiimi, on sunniitide äärmuskonservatiivne erivorm. Saudi islamiriik tahab saavutada piirkonnas suurvõimu staatust. Takistuseks sellel teel on samuti suurvõimu positsiooni ihalev šiiitlik Iraan ja tema truu liitlane Süüria.

Süüria ja Iraan teatavasti lääneriikidega ning ka Saudi Araabiaga läbi ei saa, mistõttu kutsusidki saudid liitlased Läänest appi ilmalikku Assadi režiimi maha võtma.

Muide, Saudi Araabia absoluutne monarhia toetab varjamatult Süüria mässulistest islamiäärmuslasi-terroriste. See panebki imestama, kuidas Süürias on Al-Qaeda järsku Lääne suur sõber, mujal maailmas aga vaenlane number üks. Kui see pole poliitiline silmakirjalikkus kuubis, siis mis see on?

Süüria president peaks end kuningaks kuulutama

Süüria „vabadusvõitlejad" on varemgi korraldanud mitmeid pettemanöövreid, kus nad on Süüria armee sõduriteks maskeerunutena rünnanud rahulikke tsiviilisikuid. Pole kahtlustki, et USA ei teaks, mis tegelikult Süürias toimub, aga Iraanile on Süüria kaudu tarvis koht kätte näidata, ja tuhanded süütud inimelud on vaid nupukesed suurel geopoliitilisel mängulaual. Otsitud põhjusega siseneti ka Iraaki ja Liibüasse; võimalik, et ka Afganistani. Nüüd siis minnakse Süüriasse ja tulevikus ka teistesse riikidesse. Selles mõttes USA enam ei üllata.

Kindlasti ei ole president Bashar al-Assad demokraatlik riigipea selle mõiste euroopalikus tähenduses. Süüria rahvas on teda aga valimistel oma riiki juhtima usaldanud. Iseasi muidugi, kuidas sealseid valimisi läbi viiakse. Eesti e-valimised oleksid Süüria presidendile kindlasti meelepärased olnud, aga ta sai nendetagi võimule.

Samas, asju tuleb vaadelda lähtuvalt kontekstist.

Mis Süüria ümber toimub? Pole ju sealkandis demokraatiat ollagi, kui Iisrael välja jätta. Kas Saudi Araabia, Kuveit, Egiptus, Sudaan, Jeemen või Bahrein on demokraatlikud riigid? Seega, tänasel Süüria presidendil oleks vast lihtsam end kuningaks kuulutada, sest siis ei oleks lääneriikidel põhjust tulla oma demokraatiajutuga tüütama.

PRIIT KUTSER,  Põhja-Tallinna asevanem

Jaga |