Kelle käes on võim, kui võim on rahva käes?

EVELYN SEPP,      15. oktoober 2003


Nädalapäevad tagasi arutas Riigikogu oma täiskogu istungil 25 keskerakondlasest parlamendisaadiku ettepanekut seadustada Eesti Vabariigi Põhiseaduses rahvaalgatuse õigus. 47 peamiselt valitsusliidu saadiku vahtviha saatel hääletati eelnõu edaspidisest menetlusest välja, mis tähendab, et selleks korraks on demokraatia maha surutud ja rahvale koht kätte näidatud.
Raske on muidugi näha kolleegide peakestesse ja mõista nende salahirmu tegelikke põhjuseid. Ühelt poolt on nad küll veendunud selles, et rahvas, kes neid Riigikogusse valis, oli tark. Teisalt aga mitte piisavalt tark, et rahvaalgatuse õigust kasutada. See oleks juba suisa ohtlik ja viivat riigi hävingusse.

Seesama rahvas olevat veel küllalt tark presidendi otsevalimiseks ja ka rahvahääletuseks. Kuid sellega Eesti parlamendiliikmete enamuse arvates tarkus ka lõpeb. Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest: Soomest, Lätist, Leedust, Itaaliast, Hispaaniast, Saksamaast, Rumeeniast jt - isegi Venemaast - olevat eestlased targem tegeliku võimu teostamiselt eemal hoida ja rahvaalgatuse õigust neile mitte anda.
Muidugi jäeti tähelepanuta asjaolu, et massiline rumalus olevat meie maale jõudnud vististi hiljuti. Nimelt kehtis Eestis nii 1920-nda kui 1934-nda aasta põhiseaduses rahvaalgatuse säte.

Lisaks olevat rahvaalgatus kriitikute sõnul parlamentaarse riigi põhialuste lõhkumine. Probleemiks olevat ka see, et 25 000 kodaniku (selline oli esialgu planeeritud rahvaalgatuse korral kogutavate allkirjade minimaalne arv) toetuse saamine eelnõule on liiga kerge ja kampaania toetusallkirjade saamiseks liigselt hullutav. Rahvaalgatuse andmisel rahvale minevat tegelik võim reklaamiagentuuridele. Demokraatia pidi liiga kalliks maksma minema; nagu täna tehtaks valimiskampaaniaid tasuta, ei manipuleeritaks meediaga ega kasutataks kampaaniates reklaamiagentuuride abi. Kuid mõtleks vaid, äkki inimesed hakkavadki seda õigust pidevalt kasutama -
Riigikogu peab siis kogu aeg "neid" eelnõusid arutama ja juhul, kui ta neid vastu ei võta, tuleb veel rahvahääletus korraldada. Viimane muidugi on jälle sellepoolest hirmus, et kui eelnõu, mida Riigikogu näiteks ei toeta, peaks leidma rahvahääletusel toetuse, läheb Riigikogu laiali ja tulevad uued valimised. Vaat, kuhu koer on maetud!

Kuid küsimust sellest, et miks üldse võiks tekkida rahulolematus valitute tegevusega, arutelu käigus ei tõusnud. Siin asetati end otsekohe kriitikast kõrgemal seisvaks koguks. Kriitikute sõnul olla valijatel põhjust usaldada oma valituid pimesi vähemalt neli aastat ja pärast seda võib rääkida "poliitilisest vastutusest". Veel oletati, et rahvaalgatus on Keskerakonna mingi kurikaval salaplaan võimule saamiseks. Ei ole salaplaan - meie mandaat põhineb rahva usaldusel, mitte õukonnaintriigidel.

Parlamendidebatil jooksiski saalis selge lõhe nagu Narva jõgi nende vahelt, kelle arvates on rahvas piisavalt pädev tegema ise otsuseid ja kelle arvates mitte. Paraku on Keskerakond jäänud pea ainsaks, kes julgeb tegudes kaitsta euroopalikke demokraatia põhimõtteid ja põhiseaduse § 1. Selles paragrahvis ongi nimelt kirjas peamine: kõrgeimat võimu Eestist teostab rahvas ja see õigus on võõrandamatu.

Meenutuseks veel paar iseloomulikku ja asjakohast märkust: loosungid "Riik - see on valitsus" ja mure selle pärast, et "demokraatiat ei saa tänavale lubada" pärinevad lugupeetud respublikaanide Juhan Partsi ja Urmas Reinsalu avalikest esinemistest. Järeldused võib igaüks ise teha …
Tunnistame me seda või mitte, kuid Eesti poliitilise süsteemi arengu valikud on saamas üha selgemaks. Me kas liigume rahvaalgatuse õiguse seadustamise poole või lubame kinnistuda väärtustel, mida kannavad endas üha enam ajaloost tuntud vapslusega sarnanevad "uued" poliitjõud.
Lõpetuseks - kui põhiseadus on leping rahvaga, siis on ainumõeldav seda lepingut ka täita ja selle rolli täitmiseks anda rahvale hoovad ehk seadustada presidendi otsevalimiste kõrval ka rahvaalgatus.

KESKMÕTE:
Riigikogu ei saa endale valida teist rahvast, kuid rahvas peab saama soovi korral valida teise Riigikogu küll. Jääb vaid loota, et ükskord me võidame niikuinii!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (31)