Lp. juristid, iga katse maailma muuta ei ole kuritegu!

Paraku on üsna tõsiseid küsitavusi. Kuhu jääb inimlik aspekt? USA kohtus peavad advokaat ja süüdistaja ränka vaeva nägema, et kuritegu sammhaaval läbi käia, ja igal pool rõhutatakse just inimlikku osa: miks kurjategija nii tegi, mida ta seda tehes tundis etc etc. Meil hakkavad nüüd siis advokaadid ja süüdistus omavahel vaidlema, kumma tabel on täpsem ja kuhu antud „muster“ paremini sobib?!

Kas iga tegu on kuritegu?

Sootak määratleb „Karistusõiguse üldosas“ ka süüteo karistatavaks teoks. Käsitletakse „inimese tahtest kantud käitumise akti, mis tingib välismaailma muudatuse või selle ärajäämise“.

See tähendab, et iga maailma ja sealhulgas ka iseenda muutmise katse on kuritegu. See lause eeldab status quo säilimist. Järelepärimine Eesti Keele Instituuti andis sama tulemuse. Muide – järelepärimisele seaduste konarliku ja arusaamatu keelekasutuse kohta vastas selle instituudi tollane direktor Urmas Sutrop, et eesti keele tipptasemel valdamisest ei peagi piisama seadustest aru saamiseks. Kuidas neis oludes käituda seaduskuuleka kodanikuna, see jäigi segaseks.

Juristide kinnitused, et tegemist on juriidilise tekstiga, ei saa olla tõsiseltvõetavad, sest seadusi kirjutatakse inimestele, kes nende järgi peavad käituma, ning seetõttu peavad seaduste tekstid olema arusaadavad. Vastupidine väide oleks juba juristide vandenõu klientidelt hiigelhonoraride väljameelitamiseks ning sellekski, et säilitada võimalus suvaline inimene suvalise teo eest igal juhul vajadusel kas süüdi mõista või, vastupidi, süütuks tunnistada.

Sisuliselt mahub sellisesse teoreemi Pärispatt [pettacum originale], mille esimene inimene Aadam pani toime Eedeni aias. Selle tagajärjel muutus inimese olemus rikutuks ja inimsugu muutus surelikuks. Samuti mahub sinna ära ka Erwin Schrödingeri katse kassi ja kaaliumtsüaniidiga, milles siiani puudub selgus, kas kass jäi elama või mitte.

Loodusseadused ja inimloomeseadused

Rooma õiguses on printsiip, mis ütleb, et loodusseadused on muutmatud, kuid inimeste loodud seadusi iseloomustab alati niisuguste rohkus, milles miski ei ole järjepidev [humani vero juris conditio semper in infinitum decurrit, et nihil est in eo quod perpetuo stare possit].

Näiteks Dostojevski „Idioodis“ näeb vürst Mõškin maailma kurjust, kuid ei tagane kaastunde positsioonilt. Ta tegeleb teiste inimeste ja nende probleemidega isegi oma üürikestel õnnetundidel. Valib seepärast ka oma elu otsustaval hetkel õnne ja armastuse asemel kannatuse ja hukkumise, kuigi isegi kelmid loevad vürstile moraali ja püüavad talle õpetada, kuidas õigesti elada. Ent vürst leiab, et kannatus ei alanda, vaid ülendab tema ideed.

Selline inimlik lähenemine Sootaki tabelitesse ei mahu. Toon hea näite. Hiljuti peeti Saksamaal meilgi kajastamist leidnud kohtuprotsess inimsööja üle. See olekski äärepealt lõppenud inimsööja õigeksmõistmisega, kuna deliktitabelites kannibalismi polnud. Karistus siiski tuli, sest rahvas ei oleks muuga leppinud just inimlikust seisukohast lähtudes.

Hea kodanik või hea inimene?

Mis on peamine, kas nn hea kodaniku idee või hea inimese oma? Suvalise kuritegeliku klikiriigi kodanik võib olla inimlikus mõttes tõeline mölakas – või ongi igasugune inimlikkus juba erodeerunud relikt ja muutunud lihtsalt naeruväärseks? Pole siis ime, et üle 70-aastane papi kuskil maapiirkonnas ei teagi, et kehtiv elektrileping tal on lõppenud, ta pole elus kelleltki penni pihta pannud, aga nüüd saab kohtus reaalselt trellid kui varganägu. See viimane näide on, muide, elust enesest

Kas saab asju lahendada kõikide süütegude puhul ühe pitseriga, mingite skeemide alusel, nagu on see nn deliktistruktuuris (Sootaki raamatus), või tuleb igale isikule läheneda isikupõhiselt? Kas on õige toppida iga isik mingisse tabelisse, mille alusel mõista tema suhtes kohut, või saab pidada õiglaseks ka Dostojevski tsiteerimist?

Dostojevski nimi pole siin tekstis juhuslikult. Suurde skandaali sattus Tiina Mare Hiob just kohtus Dostojevski tsiteerimise eest; sama on tabanud ka Sulev Raudseppa. Viimane on juhtinud tähelepanu meie seadustes esinevatele keelelistele ja sisulistele (pehmelt öeldes) küsitavustele

.

Kuidas sünnivad seadusesse pealiskaudsed muudatused? 

Hiljuti täiendati karistusseadustikku „ettevaatamatu viinavõtmise” paragrahviga (§ 424-1 Mootorsõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis ettevaatamatusest). Kuidas saab ettevaatamatult viina juua, et pääseda kergema karistusega?

Kuidas siis sünnivad sellised „muudatused”? Vastus võiks olla lihtne: Justiitsministeeriumi õnnistusel ja Riigikogu pealiskaudsel suhtumisel.

Justiitsministeeriumist pole midagi tarka loota, kui selle kõrge ametnik teatab ajakirjanduses, et advokaadi halba tööd näitab asjaolu, kui ta tsiteerib kohtus kedagi Dostojevskit. Haritud maailm on tunnistanud vene kirjaniku Fjodor Dostojevski möödunud sajandite parimaks kirjanikuks, ja tema loomingu tundmine kaalub üles meie pidevalt muudetavate kriminaalseaduste tundmise.

Õigusteadlastel, ka Jaan Sootakil auväärsest almamater’ist, lasub aga eriline vastutus. Nende mõtted muudavad mitte üht või teist seadust, vaid kogu õigusemõistmise sisu. Nende mõtted vormitakse eksamitel tulevaste juristide ja ametnike ametijuhendiks, ning sellest saab reegel ja maailmapilt. Reegel, kuhu ei mahu inimene kui isiksus, kuulub aga küll mingi teise ühiskonnakorra juurde.

Kogu selle segaduse taustal oleme jõudnud olukorrani, kus piinamine on märkamatult taas seadustatud. See on aga juba järgmise loo teema. (Kui kedagi huvitab, muidugi.)

[esiletõste] REEGLITE LOOJAD: Õigusteadlastel, ka Jaan Sootakil (pildil) auväärsest almamater’ist, lasub eriline vastutus. Nende mõtted muudavad mitte üht või teist seadust, vaid kogu õigusemõistmise sisu. Nende mõtted vormitakse eksamitel tulevaste juristide ja ametnike ametijuhendiks, ning sellest saab reegel ja maailmapilt.

ANDRES RAID, teleajakirjanik

Jaga |