Valitsusliidu õudusunenäod Riigikogus

RALF R. PARVE,      30. mai 2001


Kolmikliitlased ründasid Riigikogus ettepanekut, mille kohaselt rahvusvahelisest naistepühast oleks saanud ka meil riiklik tähtpäev. Põhjenduseks, miks 8. märtsi tähistada ei tohiks, toodi isegi 9. märtsi Tallinna pommitamist, mille järjekordse aastapäeva eel justnagu ei sobiks naistele lilli kinkida. Lähtudes Enn Tarto, Sirje Endre ja Vootele Hanseni mõttetasandist, püüan kogu meie tähtpäevakalendrit analüüsida. Pea iga tähtpäeva võib suvaliselt millegi ebameeldivaga seostada.

Alustaksin 1. jaanuarist, uusaastapäevast, mis tuleks ära kaotada. Meenutagem, et just 1. jaanuaril 1919 kehtestati Valgevenes nõukogude võim. Valgevene kommunistide osa Eesti 50 aastases okupatsioonis on igati kuritegelik. Enn Tarto juhitav KAPO komisjon võiks seda asja senisest üksikasjalikumalt uurima hakata.
Samal päeval 1961 tuli võimule Fidel Castro kommunistlik reþiim Kuubas.

Frunze sünnipäev rikub Taru rahu

Järgnevalt 2. veebruar, Tartu rahu sõlmimise päev. Kahetsusväärselt võime tõdeda, et just samal päeval 1885 sündis üks Punaarmee organiseerijaid - Mihhail Frunze. Punaarmee räpane roll Eesti ajaloos ei vaja selgitusi. See, et samal päeval on sündinud ka Hitleri armuke Eva Braun, on minetanud oma aktuaalsuse. Tuleks tõsiselt kaaluda võimalust tähistada Tartu rahu päeva 29. veebruaril.
Eriti tõsise kahtluse all on meie iseseisvuspäeva otstarbekus 24. veebruaril. Moodustati ju päev varem 1918. aastal Punaarmee ja 1943. aastal libises purjuspäi libedal jääl saksa kuulipilduja ette nõukogulaste sõjasangar Aleksander Matrossov. Kõik me teame, et just selle mehe nimeline polk okupeeris meid aastakümneid Tallinnas, Tondil. Masendust lisab, et 26. veebruaril on nii Lenini elukaaslase Nadeþda Krupskaja kui Eesti okupeerimise stsenaristi A. Þdanovi sünnipäev. Nii tuleks ka iseseisvuspäev t?sta ümber täiesti ohutule 29. veebruarile.

Lükkaks Jaanipäeva edasi

Mõttetu on ka 1. juuni lastekaitsepäev. Mäletame ju kõik imehästi, kuidas kuritegelik nõukogude võim ülistas just sellel päeval oma Pavlik Morozoveid. Häbi, et selline päev üldse on Eesti Vabariigi tähtpäevakalendris.
Edasi vaatleme 23. ja 24. juunit - Võidupüha, mille president Meri ristis ettenägelikult ümber maakaitsepäevaks, ja Jaanipäev. Mõlemad pühad on liig lähedal 21. juunile, päevale, mis tegi lõpu Eesti Vabariigile. Ning 21. juunil 1888 sündis kommunistide hümn "Internatsionaal". Viis, mida kommunistlik Riigivolikogu 1940.a juunis-juulis järjepidevalt laulda jorises. Järelemõtlemist on küllaga!
Igati kahtlase väärtusega on ka 14. juuni leinapäev. Nimelt päev hiljem tähistatakse Venemaal KGB kunagise esimehe Andropovi sünnipäeva. Selline erineva sisuga päevade lähedus on lihtsalt masendav ning siin oleks vaja mingeid kardinaalseid muudatusi.
Eriti kahtlane on Eesti tõelises rahvuslikus kalendris 16. novembri taasiseseisvuspäev. Nimelt avati samal päeval 1906 leninliku VSDTP II konverents, kes võttis vastu väga sigaduslikke otsuseid.

Miilitsapäeval ei tohiks Marti joosta

Novembrikuisest mardipäevast on aga lausa piinlik kõnelda. 10. novembril oli ilge nõukogude miilitsa tähtpäev ning 1921. aastal loodi Eestimaa Kommunistlik Noorsooühing. Igasugused kaabakad ja ekskomnoored võivad hakata seda oma tähtpäeva mardisantideks maskeerituna tähistama hakata.
Erakordselt tõsiselt tuleb kaaluda jõululaupäeva ning II jõulupüha jätmist meie isamaalikku kalendrisse. Teatavasti on stalinistid 24. detsembriks jõudnud juba tervelt kolm päeva tähistada isakese Stalini sünnipäeva. 25. detsembril 1917 aga kuulutati välja nõukogude võim Ukrainas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)