Nädala juubilar AUNG SAN SUU KYI 70

YouGov (rahvusvaheline turu-uuringute firma Suurbritannias) viis tänavu 23 riigis läbi küsitluse, milles osales kokku üle 25 000 inimese. Maailma kõige imetlusväärsemaks naiseks hinnati 40-aastane USA näitlejanna, ÜRO hea tahte saadik Angelina Jolie, aga 9. kohale platseerus Aung San Suu Kyi.

 Kes on see idamaalanna? Miks astub ansambli U2 solist Bono lavale tema pildiga särgis ning laulab sellele naisele pühendatud menulugu “Walk On”? Miks kõnelevad temast nii Briti popansambel Coldplay ja Rooma paavst kui ka ÜRO?

Aung San Suu Kyi sündis 19. juunil 1945. aastal. Tema ema oli Birma rahvusliku liidri kindral Aung Sani kuues abikaasa. Isa tahtis tütrele anda ilusa ja tugeva nime ning liitis kokku oma nime, mis tähendab võitu, ning ema nime Kyi. Tulemuseks sai nimi, mis tähendab „säravaid kummalisi võite“. Isa mõrvati kuu pärast tütre kaheaastaseks saamist, aga ema astus poliitikasse ja sai 1960. aastal Birma suursaadikuks Indias. Pere kolis New Delhisse.

 Suureks sirgunud Aung San Suu Kyi alustas õpinguid Delhis, kuid lõpetas need Suurbritannias. Tema erialadeks olid filosoofia, majandusteadus ja politoloogia. Oxfordi-aastail tutvus ta oma tulevase abikaasaga, teadlase Michael Arisega, ning pärast ülikooli lõpetamist töötas kaks aastat New Yorgis ÜRO sekretariaadis. 1972. aastal pandi Suu Kyi ja Michael paari. Noored otsustasid luua oma kodu Suurbritanniasse. Seal sündisid ka nende pojad Alexander ja Kim.

 1988. aastal pidi tütar Birmasse tagasi pöörduma, et hoolitseda vanaksjäänud ema eest, kes oli saanud ajurabanduse. Abikaasa Michael jäi Suurbritanniasse.

 Kaua aega Birmas valitsenud Sotsialistliku Partei juht Ne Win astus tagasi, mispeale algasid massidemonstratsioonid, kus nõuti riigi demokratiseerimist Meeleavaldused suruti veriselt maha ja võimule tuli sõjaväehunta.

 Võttes eeskujuks Mahatma Gandhi võitlusmeetodid, hakkas Aung San Suu Kyi võitlema demokratiseerimise eest. 24. septembril 1988 rajas ta Rahvusliku Liidu Demokraatia Eest. Ta kritiseeris huntat, mispeale võimurid panid ta koduaresti. Pakutud võimalusest riigist lahkuda ta loobus.

 Sõjaväehunta korraldas 1990. aastal valimised, mille Rahvuslik Liit Demokraatia Eest veenvalt võitis. Sõjaväelased aga keeldusid võimu üle andmast. Valimistulemused tühistati, kuigi see kutsus esile rahvusvahelise protesti.

 1990. aastal Aung San Suu Kyile määrati Euroopa Parlamendi poolt Sahharovi auhind ja järgmisel aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna. Saadud 1,3 miljoni USA dollari abil rajas Birma rahva tervishoiu ja hariduse fondi.

10. juulil 1995 vabastati Aung San Suu Kyi koduarestist, kuid talle öeldi, et kui ta lahkub riigist, et külastada oma perekonda, siis teda tagasi ei lubata. Nii ta jäigi Birmasse ja tema abikaasa suri 1999. aastal, ilma et nad oleksidki enam kohtunud.

Septembris 2000 pandi Aung San Suu Kyi jälle koduaresti, 2002. aastal vabastati uuesti, ent 2003. aastal arreteeriti taas.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar ning Rooma linnapea Walter Veltroni ja Pariisi linnapea Bertrand Delano algatasid 2007. aastal toetusavalduse Aung San Suu Kyi vabastamiseks. Kolm linnapead pöördusid Euroopa pealinnade linnapeade poole üleskutsega allkirjastada vastavasisuline pöördumine Myanmari Liidu sõjalise hunta juhile.

2010. aasta novembris Aung San Suu Kyi vabastati ning vabaduses on ta tänini. 16. juunil 2012 võttis ta Oslos vastu talle 1991. aastal määratud Nobeli rahuauhinna.

2013. aastal teatas Aung San Suu Kyi soovist kandideerida 2015. aasta oktoobris toimuvatel presidendivalimistel. Paraku puudub tal Myanmari praeguse konstitutsiooni kohaselt see õigus.

Kõige värskemad uudised Aung San Suu Kyi ettevõtmistest kõnelevad, et ta külastas 10. juunil Hiinat ja kohtus Hiina presidendi Xi Jinpingiga. Hiina Rahvavabariigi ja Myanmari hunta suhted on viimastel aastatel pingestunud ning võib loota, et Hiina lõpuks asub hunta asemel toetama Aung San Suu Kyi’d. Kui keegi üldse suudaks sellele huntale tuule alla teha, siis on selleks eelkõige Hiina.

„Selles, et birmalased ise 65-aastast koduarestis olevat naist vähemalt sümboolselt oma tõeliseks juhiks peavad, ei ole põhjust kahelda. Myanmaris kohapeal olles uurisid kohalikud meie käest korduvalt, et kas me ikka teame, kes on Aung San Suu Kyi. Huvitav, et selle nimega seostatakse jätkuvalt väga kõrgeid ootusi tuleviku suhtes. Loodetakse, et hunta ei saa rahvusvaheliselt väga prominentset nime lõpuni ignoreerida,“ kirjutas sots Hannes Hanso 2010. aastal Delfis.

Teadaolevalt ainsana Eesti tipp-poliitikutest on Edgar Savisaar jõuliselt kritiseerinud Myanmaris toimuvat. Hindan väga ka Silver Meikari kajastusi selle riigi kohta. Kuid paljusid eestlasi jahmatas see, et Eesti valitsuse heakskiidul käis E-Riigi Akadeemia asutaja ja juhatuse liige Ivar Tallo tänavuse aasta algul Myanmaris propageerimas e-valimisi. Kas selleks, et diktatuur veelgi lihtsamalt saaks valimisi võltsida ja võimul püsida?

Kuigi välisminister Urmas Paet sõlmis 2012. aastal New Yorgis Myanmari välisministri Wunna Maung Lwiniga kahe riigi vahelised diplomaatilised suhted, pole see riik siinkirjutaja hinnangul palju muutunud – läbiviidavad „reformid“ on kõigest fassaad. Tegelikult valitseb hunta riiki endiselt karmi käega, nii et rahvusvähemused on sunnitud üha enam mujalt maailmast pagulastena otsima uut elupaika. Hunta võimulpüsimine on äärmiselt eemaletõukav just seetõttu, et aetakse ulatuslikku narkoäri. Meelemürgilaadungid jõuavad sealt erinevaid teid pidi ka Euroopa turule, hävitades tuhandeid elusid.

„Igal tema sõnal kui ka sammul on tohutu kaal Birma tavakodanike ja opositsioonipoliitikute jaoks nii kodumaal kui ka eksiilis, kaasa arvatud vähemusrahvuste ja enamuse relvarahugruppide hulgas, samuti nii Euroopa Liidu riikide valitsuste kui ka USA jaoks nende poliitikate kujundamisel Birma ja ASEAN-i suhtes. Tema igal sõnal, tegevusel ja tegematajätmisel on kaalu kõigi jaoks, välja arvatud hunta juhtkond, kes enda arvates oli “selle naise” ja tema partei riigi poliitikast igaveseks kõrvaldanud,“ iseloomustas Aung San Suu Kyi’d vanemteadur Karin Dean 2010. aastal ajakirjas „Diplomaatia“.

INDREK VEISERIK

Jaga |